Mõtlesin, et paneks viimasel päeval veel hunniku radasid üles, mida me novembris ja detsembris jooksime. Täpseid kuupäevi ei hakka juurde panema.
Suurem osa treeninguid tegime ikkagi lõikude kaupa ja lõpus jooksime kogu raja, ainult mõned üksikud treeningud tegime vastupidi. Põhiliseks komistuskiviks olid meil ikkagi kontaktid, mida on nüüd meeletult pähe taotud. Harjutasime vahepeal kaugelt saatmisi, aga need olid sihukesed "fun" treeningud. Lisaks käisime pidevalt pikematel jalutuskäikudel ja jooksmas.
Võistlusi on kahe kuu jooksul olnud päris mitmeid. Kolm suuremat ametlikku võistlust Maardus, Tartus ja Viljandis ning viimane Säde karikasarja võistlus detsembri keskel. Maardus meil väga midagi ei õnnestunud ning saime ainult ühe raja kirja, kuid Tartus kodusaalis läks juba märgatavalt paremini. Kolmest rajast kahel saime tulemuse kirja ja olime mõlemal 10. hulgas. Arvestades selle aasta tulemusi, siis oli see päris tasemel saavutus. Viimasel ametlikul võistlusel Viljandis läks meil veel paremini ja eks see oli tingitud ka sellest, et Stefi oli kohtunik. Rajad olid lihtsalt niivõrd head, aga omanik oli halb juht ja rikkus ühe raja viletsa juhtimisega ära, kus meil oleks olnud arvatavasti poodiumi koht. Kokkuvõtteks õnnestus meil saavutada kaks 3. kohta ja ühel rajal veel aeg kirja saada (11. koht). Säde karikal tahtsin korralik olla ja kontakte harjutada, mis osaliselt ka õnnestus, kuid hasart läks nii suureks, et rikkusin lõpuks ühe raja ikka ära. Kolmest rajast kahel olime esimesed.
03.11
Novembris saime taaskord treenima hakata, sest päris pikalt polnud meil püsivat kohta, kus trenni teha. Korra (29.10) käisime Sepas, kuid seal väga palju Erguga midagi teha ei saanud, sest pidin ise trenni andma. Samas ei taha seal väga harjutada ka, sest koerad lähevad sea täiesti pööraseks ning takistused pole just kõige paremad. Lisaks on seal päris libe kunstmuru. Panen siia üles Sepas tehtud raja skeemi. Jõudisme teha enamvähem 20nda takistuseni, aga see kulges päris raskelt. Juba kohe algul oli päris keeruline 2. takistus ja sealt sllaomisse minek ning edasi tunnelisse suunamine. Keerukaid kohti oli rajal palju ning sealsete kergelt kukkuvate takistustega oli ikka tegu puhtalt ja korralikult jooksmisega.
Pühapäeval (30.10) toimus järjekordne Säde karikaetapp (maneežis), kus ma jooksin Erguga kaks OPEN rada. Kahjuks juhtus meil esimesel rajal väike äpardus, sest Erk tuli tunnelist tagasi ning saime selle eest tõrke, kaotades kõvasti aega ja jäädes 3. kohale. Samas tuli ülejäänud rada hästi välja ja kontaktid toimisid. Teisel rajal kulges meil kõik hästi kuni A-takistuseni, kust Erk vabastas ennast ise ja võtsin sellepeale jälle disklahvi ehk tegime A uuesti. Kõik muu oli taaskord väga hea, aga kahe raja kokkuvõttes viimaseks jäämisest see ei päästnud.
Teisipäevane trenn jäi meil jälle ära ning alles neljapäeval (03.11) saime maneeži, liiva peale. Seekordses trennis oli hull serpentiinide ja S-pöörete harjutamine. Trenni lõpuks läks Ergul korra meelest, mis tähendab poomi peal "ala", aga see tuli koheselt jälle meelde. Kõige raskemaks ostutusidki serpentiinid, sest tõkete vahed olid väga väikesed ja kui koer tuli tunnelist meeletu kiirusega, siis selle koha täppisaamisega, kus peaks koera uuesti tõkke taha lükkama oli ikka tükk tegu (takistused 5-6-7). Seal oli kõigil tegu, et 6. takistuse pulk üles jääs. Ülejäänud rajal oli üksikuid kohti, mis võisid halva juhtimise tõttu ebaõnnestuda, aga üldiselt saime hakkama ja midagi hullu polnud, peale taksituste 5-10. Isegi 11-15 takistustega, kus tuli kasutada S-pööret, saime ilusti hakkama pulki maha ajamata.
16.10
Alates novembrist hakkasime treenima Lohkvas, mis tõstis kohe koerte kiirust ning seal saame joosta keerulisemaid radu. Praeguseks oleme seal teinud neli trenni, millest pooled on olnud meeldivalt sujuvad ning harivad, teised täielikud katastroofid, kus koer lihtsalt lammutab ja jookseb mööda platsi kuhu juhtub. Viimases trennis ei olnud Ergul enam midagi meeles, mis tähendab "slaalom" ja "taga". Vahel jookseb tal juhe ikka täiesti kokku.
Oleme kõvasti kontakte harjutanud ja loodan, et varsti hakkab see vilja kandma ning Erk ei hüppa enam kiigelt või A-takistuselt alla ning suudab stoppi hoida kuni vabastav käsklus antakse.
Nädalavahetusel, õigemini ainult laupäeval käisime jälle Maardus võistlemas. Seekord oli korraldajaks TAKO ning kohtunikuks Anne Tammiksalu. Kuna seekord polnud kõige kõvemaid maksisid kohal, siis oli meil vähemalt õrn lootus MM-i punkte saada. Seda muidugi juhul, kui meil kontaktid peavad ja muid lollusi ei tee, et disklahve saaks. Kuna Anne Tammiksalu rajad on tihti väga rasked ja igasugu jubedate nurkadega, siis ootused olid madalad. Võistluste käigus selgus, et rajad olid hoopis äärmiselt kiired ja pikkade sirgetega. Need oleks sobinud päris hästi jooksvate kontaktidega koertele. Mina seevastu pidin kontrollima kontakte ja vajadusel võtma jälle disklahve. Õnneks algas võistlus hüpperajaga ja Erk sai ennast natukene väsitada. Ime kombel tuli meil peaaegu kõik välja. Ühes serpentiini kohas ajas Erk minu süül pulga maha ja see maksis meile esikoha. Selletõttu saime viiekaga 6. koha, kuigi aeg oli parim.
Agilityrajale läksin lootuses, et kõik sujub ning kontaktid toimivad ja hämmastaval kombel toimisidki. Vähemalt ei vabastanud Erk end kontaktidelt ise ja ei hüpanud A-takistuselt alla ning see oli suur kergendus, mis andis hea enesetunde. Kahjuks ajasime kaks tõket maha ja seetõttu saime 10 punktiga jälle 6. koha. Kiirus oli teiseks parim ja ajaliselt jäime ainult kümnendiku võrra parimast maha. Teisel agilityrajal pandi juurde ka kiik, mida eelmisel rajal ei olnud. Minu jaoks oli mõlemal rajal väike mure koht ka poomi ja tunneli valik, aga õnneks suutsin ma Ergu trajektoori hoida sellisena, et seal meil probleeme ei tekkinud. Samas oli kiige suund selline, et rada läks kiige lõpust edasi 90+ kraadise nurga all ja see tekitas küll natuke jamasid. Kuna Erk ei taha tihtipeale sellises olukorras lõpuni minna, sest näeb, et ma liigun eemale, siis nii juhtus ka nüüd. Ta küll surus kiige ilusti alla, aga ei jõudnud käppadega lõpu alani. Pidin, siis uuesti juurde minema ja natukene kamandama, et tuleb võtta korralik "ala". Sinna läks meil ikka tubli 5 sekundit või enam. Lisaks sellele hoidsin ma Erku pikemalt kinni A-takistusel. Kokkuvõttes saime küll puhta raja ja 3. koha, aga kahjuks väga kehva ajaga. Kaotasime parimatele ligi 5 sekundit.
Videod lähevad Youtube üles.
02.10
Kolmapäevase trenni (28.09) kohta pole kahjuks midagi kirjutada, sest ei mäleta enam, mis seal oli. See oli viimane välis trenn maneeži juures. Üritasime ikka kontakte harjutada ja jooksime rada.
Nädalavahetusel toimusid Maardus võistlused, mida korraldas Agility Pluss ja kohtunikeks oli laupäeval Stefi ning pühapäeval Elika Salonen.
Laupäeva kohta võib öelda, et rajad olid väga mõnusad ja sujuvad. Meil küll kõik kahjuks ei õnnestunud ja ma korjasin muudkui disklahve, sest kontaktid ei toiminud ja ma pidin iga kord neid kordama, et Erk saaks lõpuks asjast aru. Kahjuks saime laupäeval kõik disklahvid (2 AG rada ja 1 HY rada).
Pühapäeval sai joosta kaks põhijooksu (2 AG rada) ja kaks OPEN rada (AG + HY). Lootsin, et seekord läheb paremini võrreldes eelneva päevaga ja esimesel rajal tuli meil kõik peaaegu välja. Ühe pulga ajasime maha, aga kontaktid olid nibin-nabin ning aeg oli ka päris hea. Saime oma viiekaga 3. koha. Kahjuks sellega meie edu ka piirdus ametlikul rajal, sest järgmise raja saime taaskord disklahvi. Nüüd jäid meil veel OPEN rajad. Hämmastaval kombel läks meil seal eriti hästi ja agilityrajal saime kiireima aja ja puhta rajaga 1. koha ning hüpperajal olime puhta rajaga teised. Kahjuks aeg oli alles kolmas ning kaotasime esimesele kahele üle sekundi, mis on ikka päris palju. Kokkuvõttes saime esimese koha.
26.09
Läksime ilusal sügisõhtul trenni jooksuga nagu meil kombeks on saanud ja jõudsime seekord õige varakult. Aitasime natuke rada üles panna ja korra jooksime selle ka läbi, enne päris trenni algust. Iseenesest tuli täitsa hästi välja, aga mõned kaared olid natuke liiga suured.
Trenniajal tegime raja lõikudeks, et mõningaid kohti erinevate lahendusviisidega proovida. Kõigepealt harjutasime 5. takistust, kus proovisime kolme juhtimisvõtet. Esiteks harjutasin eestlõikamist ehk nn saksa pööret, siis proovisime sarnast asja, aga saatsime koera slaalomisse tema poolse käega. Põhimõtteliselt oli see nagu tagant lõikamine. Viimase variandina proovisime tagantkäe viset, minnes tõkke teisele poole. Iseenesest oleks see kõige kindlam, sest siis ei aja koer tõket maha, aga võib tekkida kõhklus moment, kui õigel ajal ei näita koerale kuhu minna. Minnes sealt natuke edasi tuli meie jaoks kõige problemaatilisem koht. 8.-9. takistuse vahe, kus pidi tegema valsi, mis meil ei tahtnud kohe kuidagi välja tulla. Õigemini korralikult ja õigeaegselt. Küll me ikka pusisime seal tükk aega, et nurki paremaks saada.
Jooksu ajal oli kaks korda poom, mille kontaktid tulid iseenesest hästi välja, aga 12. takistuselt 13. takistusele minek oli praktiliselt tagasipöördega ehk poomilt tuli minna tunnelisse ja selle "ala" polnud just kõige parem. Erk ei taha kohe kuidagi lõpuni välja minna ja tuleb poole pealt alla või õigemini "ala" asendisse. Korra suutis ta isegi nii kõrgelt maha pöörata ja asendi võtta, et lõpu osani ei jõudnudki. Selle eest oleks kohe viieka saanud. Aga naljakas oli vaadata. Taga jalad olid kusagil poole allatuleku peal ja esijalad juba suunaga tunnelisse.
Edasi läks rada üsna lihtsalt. Kiige kontaktid olid kõik väga head ning 17. ja 18. taksituse juures proovisin kahte lahendust. Peamiseks oli mul ikkagi 18. takistuse juures eestlõikamine ehk nn saksa pööre, aga proovisin ka valssi seal vahel ehk läksin kahe takistuse vahelt läbi tunneli poole ja saatsin Ergu parema käega 18. takistusele. Lõpp oli juba lihtne, aga pidi kiiresti tegutsema. Samas katsetasime 21. takistuse juures kahte varianti, millest üks ei tahtnud meil väga õnnestuda. Esimesel korral tegin tunneli lõpus eestlõikamise ja saatsin koera tõkke (21.) taha ja edasi lihtsalt sama käega viimasele tõkkele. Teisel korral katsetasime tõkete vahelt minna ja saata parema käega tõketele. Seal pidi väga õigel hetkel koera kutsuma, kui ta tunnelist väljus, et ta ei võtaks tõket otse. Sellega jändasime ka mitu korda, aga saime lõpuks ikkagi hakkama.
21.09
Täna oli meil eriti pingeline trenn, sest paralleelselt joosti kahel rajal ning kordamööda käidi mõlemal rajal. Ühel oli põhielemendiks poom ja teisel slaalom. Erk oli täna kuidagi eriti korralik ja jälgis iga mu liigutust, kuid mina olin lohakas. Iseenesest toimis poomi "ala" väga hästi ja slaalom tuli ideaalselt välja. Paar korda kukkus mõnes kohas pulk, aga selle saime ka korda. Mõlema raja skeemid on toodud allpool.
19.09
Viimane kord saime trennis käia 7. septembril ja nüüd uuesti alles 19. septembril, sest Erk suutis oma esikäpa viiendat küünt vigastada ja sinna bakterid toimetama lubada. Seega olime nädala aega antibiootikumikuuril ja võtsime kõike rahulikult. Ravi mõjus talle üleüldiselt hästi, sest ta muutus palju elavamaks.
Kahjuks pole mul esmaspäeva raja skeemi, kuid jooksime suhteliselt lihtsat rada ja saime kõiki kolme kontakti harjutada, mis oli väga hea. Korra Erk suutis ennast vabastada varem ja siis kohe lõpetasime ning jalutasime rajalt minema. Järgmisel korral sai ta kohe aru, mis valesti oli ning ei liikunud kuhugi enne vabastavat käsku.
05.09
Kuna toimus Säde karika V etapp, siis jäi meil trenn ära. Iseenesest oleks meil olnud võimalik ka trenni teha, sest OPEN rajad toimusid praktiliselt öössel. Rajad tegi Jaanika Lillenberg ja iseenesest olid need A1-A2 vahepealsed ning meile need sobisid. Kuna mul mingeid suuri võidu plaane polnud vaid plaanisin koheselt kontakte harjutada, siis iseenesest see esimesel rajal ka õnnestus. A-takistuselt vabastas Erk küll ise, aga vähemalt tuli ta alla välja, mitte ei hüpanud kusagilt ülevalt alla. Poom toimis meil väga hästi ja kiigel hoidsin teda mitmeid sekundeid kinni, et ta saaks aru, millal võib ära tulla. Kokkuvõtteks saime puhta raja, aga kontaktidel kinnihoidmise tõttu polnud meil kõige parem aeg.
Teisel rajal läks meil asi pisut käest ära, sest Erk arvas, et ta võib kontaktidelt ise ära tulla või A-takistuselt alla hüpata. Korjasin ta kohe maha ning tegime kõik uuesti, täielike stoppidega. Muidugi tuli siis aru jälle pähe, aga disklahvi saime ikkagi.
04.09
Sel nädalavahetusel toimusid Viljandis kahepäevased võistlused, kus sai kõvasti kiruda ja vanduda. Nagu sel aastal agilityvõistlustel kombeks, siis sadas ka Viljandis. Kahjuks oli koolistaadioni pinnas niivõrd kehva ja äsja niidetud, et laupäeva õhtuks oli plats muutunud mudaväljaks ja sama asi jätkus ka pühapäeval, kui vahetati platsi. Seal juhtus täpselt sama asi ja A3 lõpuks oli ühest konkreetsest kohast saanud täielik mudamülgas. Ohtlik oli see inimestele ja koertele.
Minnes võistluse enda juurde, kus kohtunik oli Leedust, Algirdas Valciukas, kelle rajad olid täielikud õudusunenäod. Vähemalt sellise platsi puhul, mis ujus veest ning kus muda oli põlvini, ei olnud nii väiksele alale kokkusurutud rada võimalik korralikult joosta.
Laupäeval alustasime hüpperajaga, kus saime kohe DSQ, nii et päev algas meeletus rõõmus. Järgmisel agilityrajal algas taaskord meie kontaktide jama. Lõpuks oli meil 15 punkti ja 12. koht. Kahjuks polnud ka kiirus kõige parem. Teisel agilityrajal saime jälle DSQ, aga selle ma tegin ise, sest mul sai villand nendest kontaktide ülehüppamistest. Mingil määral sai Erk ikkagi lõpuks aru, mida ta tegema peab. Kontaktilt vabastus tuleb alles peale käsu andmist.
Pühapäev algas platsi asukoha vahetusega, aga kahjuks sellest polnud kasu, sest vihm tegi oma töö ja varsti polnud seal võimalik enam joosta. Omanikud pigem liuglesid ja kukkusid seal. Alustati taaskord hüpperajaga, mis tavaliselt läheb meil paremini ning seda seekordki. Kahjuks rikkusin ma ise kogu meie jooksu ära, sest tõmbasin käe valel ajal alla ning tagajärjeks oli mahakukkunud pulk. Isegi kiirus oli hea. Olime ajaliselt kolmandad, kuid see 5 veapunkti andis meile alles 7. koha. Sellele järgnenud mõlemal agilityrajal läks nagu alati, saime DSQ. Esimesel võtsin ma ise disklahvi kontaktide harjutamiseks, aga viimasel rajal läks kõik aiataha, sest Erk lammutas ja minul ei olnud enam tuju joosta. Üritasime natukene veel kontakte harjutada, aga lõpp läks täiesti palaganiks.
Pühapäeval oli meil võimalus veel tunnelikarikasarja radu joosta, aga seal sai ka kõvasti nalja. Esimesel rajal suutsin ma ise käki kokkukeerata. Nimelt unustasin ühes kohas raja ära ja muidugi saime kohe DSQ. Muidu kulges see jooks väga hästi, aga kahjuks jooksis mõistus kokku. Teisel rajal kasutati kaks korda A-takistust, mis oli meie jaoks väga hea, sest saime oma kõige problemaatilisemat kontakti harjutada. Kahjuks saime kohe alguses lohaka vea tõttu disklahvi, aga A-takistuse kontaktid olid väga head ja toimisid laitmatult.
29.08
Esmaspäev kulges meil jälle tavalises rütmis. Jooksime trenni, et end korralikult soojaks saaks enne raja jooksmist. Lisaks on see kasulik selles mõttes, et Erk ei hakkaks laamendama, sest ta on juba pisut väsinud ja pole enam nii äksi täis.
Algul jooksime nagu ikka kogu raja läbi ja siis hakkasime lõikude kaupa tegema. Seekord olid takistuste vahed meeletult pikad ja pidime palju kaugelt saatmisi tegema ja mõnes kohas ise kõvasti liduma, et edasi jõuaks näidata. Lõpu poole proovisime ka Tumanova juhtimisstiili, mis just kõige paremini ei õnnestunud, aga oli meile kui ka koertele heaks õppetunniks.
Iseenesest oli see väga hea kaugjuhtimisrada, kus koer lihtsalt pidi ise hakkama saama. Kui meil oli täiesti algus lihtne, siis mina ei suutnud kohe kuidagi õigesti ajastada 5. takistusele (tunnel) saatmist. Enamus ajast üritasin ma teha tagantlõikamist 4. takistuse juures (tõke), aga tegin seda valelt poolt. Kõige õigem meie puhul oli öelda 3.-4. takistuse vahel tunnel ja joosta vasakul pool ning lõigata alles peale 4. takistust. Kuna tunneli läbimine ja sealt väljatuleku kaar olid päris pikad, siis ma jõudsin ilusti ka 6. takistuse juures teha nn "Saksa pöörde" ehk S'i ja saata koera juba edasi 7. takistusele. Kontaktini jõudsime ilusti ja koer jooksis jälle must ette, kuid jäi ideaalselt poomi lõpus pidama ja ootas, millal tuleb vabastav käsk. Samasugune olukord nädalavahetuse võistlusel lõppes meile disklahviga, sest kontakti lõppe polnud. Trennis on praktiliselt kõik poomilõpud ja A-lõpud briljantsed ning see on päris frustreeriv ja võtnud igasuguse võistlemise tuju täiesti ära. Aga see selleks. Minnes edasi rajaga, siis koer pidi poomile ise jääma, et ma saaks minna eemale ja näidata tunnelit. Oluline oli jõuda sealt edasi näitama 10. takistust, mis tuli tagant võtta ja sealt koer slaalomisse saata. Edasi oli juba lihtsam ja pidi lihtsalt varakult koerale kõike näitama ning 18. takistuse (tunnel) juures pidi pisut ootama, et kohe mööda ei jookse, sest muidu tuli ka koer sellest tunnelisuust mööda.
Lõikude kaupa õppides proovisime lisaks säärast varianti, kus algusest kuni poomialuse tunnelini juhtisime koguaeg ühe käega (paremaga). 6nda takistuse juures proovisime tagantkäe viset, aga see jäi meil küll poolikuks, sest ma ei jõudnud kohe kuidagi sinna õigel ajal. Kõige paremini toimis meil ikkagi see "Saksa S". Järgmine keerukam katsetus oli lühikese tunneli (9. takistus) lõpust kuni slaalomi lõpuni. Pidime kaugemalt saatma koera tõkke taha ja siis iseseisvalt slaalomisse, nii et me ei liiguks üldse 10 tõkke juurest mööda slaalomi poole. Vot see oli keeruline, sest Erk pakkus slaalomis igasugu lollusi. Algul ei tahtnud meil õnnestuda ka taha saatmine või õigemini minu liikumine tekitas Ergu trajektooris suure kaare ja ta suundus rohkem 1. takistuse poole, kui 10ndat tagant võtma. Aga täielik segadus oli tema jaoks slaalomi ise tegemine, nii et keegi ei näita talle kuhu minna ja ta jääb slaalomit tegema täiesti üksi. Esiteks ei suuda ta õigest kohast siseneda ja teiseks tuli ta mitu korda keskelt välja minu poole, sest ma jäin ju kaugele. Kuidagi me suutsime selle ikkagi tehtud saada ja sealt edasi üritasime saata koera parema käega 13.-15. takistustele, nii et ise jäime 14. takistuse (tõkke) juurde ja suunasime koera veel iseseisvalt edasi tunnelisse (16. takistus). Pärast seda oli vaja lihtsalt ühe käega lõpuni joosta. Meile on see tegelikult väga vajalik, sest Erk istub mul koguaeg perses kinni ja vahib pidevalt, mida ma näitan.
28.08
Nädalavahetusel käisime Erguga Luigel võistlemas, kus laupäeval toimus tavaline võistlus ja pühapäeval RV CACIAG (HY+AG). Mõlemal päeval oli kohtunikuks Seppo Savikko (FI), kelle radasid me viimastel treeningutel harjutasime. Arvestades sellega, millised olid treeningrajad, siis võis oodata päris pikki ja keeruliste kohtadega radasid, kus võis lihtsalt disklahvi saada. Õnneks oli seekord ka ilus ilm võrreldes varasemate võistlustega ja lootused aega kirja saada olid head. Vähemalt harjutasime trennis kõvasti kontakte ja kõik tundus paljulubav.
Laupäeval jooksime kolm agilityrada, millest kahel saime nagu viimasel ajal kombeks disklahvi. Esimene rada oli päris pikk (200m) ja kui ma õigesti mäletan, siis võtsin seal ise disklahvi kontaktil, sest üks ei suutnud jälle aru saada, mis asi on "ala" ning millal võib sealt ära tulla ehk kuulda "OK" käsklust. Teisel rajal läks meil algus väga hästi. Kahjuks kukkus üks pulk, aga ma ei näinudki, kas see oli tuulest või koerast. Tundus küll, et see lendas palju hiljem maha, aga no mis seal ikka. Isegi kontaktid toimisid, vähemalt nii palju kui ma nägin. Lõpuks tuli välja, et me saime 10 punkti. Teise 5-ka olime saanud A kontakti eest. Ma ei tea, mis moodi me selle saime, sest omateada nägin ma küll, et Erk tuli alla välja ja jäi seal korra seisma. Mitte küll ideaalselt, aga tuli ilusti alla, mitte ei hüpanud. Kokkuvõttes saime oma 10 punktiga 10. koha. Ainuke meeldiv asi oli see, et aeg oli parim. Viimase raja saime jälle disklahvi ja ma ei saa aru, kuidas Erk sihukese otsuse üldse võttis, et pani kuhugi kaugele tunnelisse, kuigi pidi tegema lihtsalt ringi ümber tõkke. Algus oli väga hea kuni eksimuseni. See oli kusagil 1/3 peal, kus Erk pidi tõkkel ringi tegema ja tulema 360 kraadi ümber ning A-takistusele, aga ta jooksis lihtsalt otse üle tõkke kaugemal olevasse tunnelisse. Huvitav oli see, et päris mitmed kiired koerad võtsid selle tõkke sama moodi, aga õnneks kuulasid nad omanikku ja tulid tagasi võrreldes Erguga. Pärast sealset soperdust jooksime edasi ning kõik kontaktid toimisid ideaalselt ning tõkked jäid üles. Eriti rahul olin kontaktidega, aga kahju oli jah sellest disklahvi kohast.
Pühapäeval ootas meid ees hüpperada ja agilityrada. Lootsin, et hüpperajal saame korraliku tulemuse ning see annab hea emotsiooni agilityrajaks.
Iseenesest tuli hüpperada korralikult ja väga hästi välja, peale ühe tõkke, mis kukkus minu süül, sest tõmbasin käe liiga vara alla. Muidu tulid kõik kitsad ja järsud pöördes täpselt nii, nagu oli plaanitud. Kahju oli sellest tõkkest, aga pole midagi teha. Iseenesest olime ajaga ka alles neljandad ja hüpperajal kokkuvõttes 10. kohal. Kõik kiired koerad ajasid millegipärast viimase tõkke maha ja said sealt 5-ka.
Agilityrada tundus mõnes kohas päris pöörane, aga täiesti joostav. Kahjuks juhtus see, mis on meid terve suve vaevanud, kontaktid rikkusid kõik. Iseenesest algas kõik ideaalselt ja kiirelt kuni poomini. Kuna ma jäin pisut maha, siis oleks Erk pidanud poomi lõpus ootama, aga see tolvan hüppas poomi lõpu napilt üle, mida ma ei oodanud kohe üldse. See võttis raja jooksmise tuju täiesti nulli ja siis ma lihtsalt üritasin päästa, mis päästa annab. Kahjuks tuli peale seda raja kõige keerulisem koht, kus ma jõudsin liiga kaugele ja suutsin Ergus segadust tekitada, mille peale me lõpuks disklahvi saime. Seal taieldes oli mul juba tuju täiesti läinud ja üritasin, siis veel proovida A-takistuse kontakti, kust Erk lihtsalt alla sadas ja ära tuli. Käskisin tal selle uuesti teha ja ütlesin varakult "ala" ning nüüd ei julgenud Erk enam alla tulla. Vaikselt sammhaaval jõudis lõpuni ja jäi "ala" asendisse ning vabastasin ainult "OK" peale. Muidugi tulime peale seda rajalt ära, aga üks ei saanud kohe üldse aru, mis jama ta teeb. Videod loodan võimalikult kiiresti Youtube üles panna.
24.08
Kolmapäeval jooksime taas Seppo Savikko rada, mis oli asetuselt praktiliselt sama, mis esmaspäeval, aga mõned takistused olid vahelt ära ja muudetud ning teine numbrite asetus. Tegin muudatused skeemi sisse ja joonisel on meie treeningrada.
Nagu viimastel trennidel kombeks, siis jookseme kohe kogu raja ja pärast teeme juppe erinevate lahendusviisidega. Me alustasime kohe väikese eksimusega slaalomis, sest Erk ei suuda ikka õigelt poolt slaalomisse siseneda. Alati paneb kuhugi teise vahesse või midagi säärast. Kui lõpuks õigele augule pihta saime, siis jooksime edasi. Ühel kontaktil oli meil vääratus ja tulime kohe rajalt ära. Pärast proovisime uuesti ja siis sai Erk kohe aru, et kontaktidel peaks seisma jääma.
Võttes nüüd raja lõikudeks lahti, siis seekord oli kõige parem alustada paremalt poolt, sest kogu tee kuni slaalomini sai suunata vasaku käega. Me harjutasime meeletult palju erinevaid slaalomisse sisenemisi ja parim lahendus oli ikkagi see, kui saatsid koera vasaku käega slaalomisse ja liikusid koeraga koos lõpuni ning siis näitasid kiiresti tõket tagant, mille koer pidi ise võtma. Mina liikusin juba edasi slaalomi alguse poole ja koer pidi ise võtma ka koti ning sealt hooga minema 7. takistuse taha. Siis pidi olema kiire ja õigel hetkel valsi tegema või sama käega tehes, ootama ära, kuni koer sinu poole liigub ja näitama seejärel 8. takistust. Valsiga oli lihtsam ja sai sujuvalt koera tõketele ja tunnelisse saata. Kogu teekonda slaalomi lõpust kuni tunnelini parema käega tehes oli oht koera valesse kohta saata suurem. Enne 8. takistust ei tohtinud kiirustada, mis minul koguaeg juhtus ja peale 8. takistust oli oht jääda koera hüppele ette. Kõiksugu jama suutsime seal korda saata, aga õnneks läks edasi sujuvamalt. A-takistuse ja poomi kontaktid toimisid väga hästi. Kiigega oli taaskord probleeme ning seetõttu korjasime oma kondid poole raja pealt ära, sest valesti tegemist meil ei sallita. Ühes kohas pidi veel tähelepanelik olema, et koer vale tõket ei võtaks. Nimelt kiigelt minnes (15. takistus) kuni tunnelini oli vahepeal vaja hüpata üks tõke, aga koera trajektooril oli veel teine tõke ka. Seal pidi ise liikuma võimalikult sirgelt tunneli poole ja õigeaegselt kutsuma, et koer näeks kuhu sa teda saadad. Me saime selle päris hästi tehtud, aga kontaktidega on kõvasti probleeme.
22.08
Kuna eelmine kolmapäev jäi trenn halva ilma tõttu ära, siis saime uuesti trenni alles täna. Vahepeal suurt midagi korda ei saatnud, toimetasin 1,5 nädalat kahe koeraga ja käisin isegi Yarraga trennis, sest Ergul jäid need ära kahel korral (kahel kolmapäeval). Lisaks käisime Tallinna lõhnasid nuusutamas ja pisut metsas ringi kalpsamas.
Täna toimunud trenni jõudsin väikese hilinemisega, aga minu üllatuseks hilinesid kõik. Kuigi kõik jäid hiljaks, saime sellegi poolest korralikult trenni teha ning koerad olid lõpuks täiesti läbi. Jooksime Seppo Savikko rada (joonisel), mis oli äärmiselt vastikute trajektooridega. Vähemalt mõningates kohtades.
Muidugi algul üritasime joosta kohe kogu rada, mis tuli päris hästi välja. Ainult ühes kohas läks Erk ümber teise tõkketiiva, kui algselt oli plaanitud, aga sellest midagi valesti polnud, lihtsalt pikem teekond. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis isegi kontaktid olid enamvähem. Pärast võtsime asju jupikaupa ning algust proovisime mõlemalt poolt 1. ja 2. tõket. Kui jäime vasakule, siis pidi tegema 2.-3. takistuse vahel eestlõikamise. Paremalt poolt alustades sai juhtida koguaeg ühe käega, aga pidi jõudma õigeaegselt müürini, et seal jõuaks näidata taksitust nr 5 tagant. Sealt edasi sai ka teha kahte moodi, kas minna vasakult poolt või paremalt poolt 6. takistust (tõket). Proovisime mõlemad ära. Edasine oli kõigile probleemiks, sest tunnelist väljudes pidi koer hüppama otse üle tõkkeja pöörama 90 kraadi vasakule slaalomisse. Kuna nurk oli väga väike, siis pidi koerale enne tõket väikese kaare sisse andma, et oleks parem pöörata. Minul ei tahtnud see kohe kuidagi õnnestuda, sest saatsin koera enamus kordi tõkke taha. Lõpuks saime sellega ikkagi hakkama ja üritasime slaalomile pihta saada. See oli järjekordne suursaavutus, sest koer hüppas kaugemale ja pidi tagasi tulema slaalomi esimesse vahesse. Juhul kui ma liiga vara liikuma hakkasin ja ei oodanud koera ära, kuni ta tagasi pöörab minu poole, siis tormas ta kohe teise vahesse. Kui me sellega hakkama saime, siis läks juba libedamalt. 13nda takistuse ees oli võimalik teha eestlõikamist, mis oli kasulikum, aga lisaks oli võimalik saata ümber kaugema tiiva, mis meil esimesel korral ka juhtus (terve raja jooksmisel), kuid oli võimalik teha sülepöörde sarnane asi.
Raja ülejäänud osas hakkas nalja saama, sest tulemas oli kolm kontakti järjest. Kui me poomil saime iga kord pidama, siis A-takistus ja kiik toimisid vaheldumisi. A-l tuli Erk lõpuni välja, aga lahkus ise ja kiigel oli korra lendkiik, ülejäänud juhtudel iseeneslik lahkumine. Muidugi lõpuks saime kõik pidama, aga see ei ole õige, sest koer peaks saama kohe aru, et tuleb seisma jääda ja liikuda võib alles käsu peale.
Samas meeldis mulle rada väga ja jooksmist ning taidlemist oli piisavalt.
15.08
Esmaspäevane trenn oli väga väsitav, sest meid oli trennis ainult 3 ning pidime kohe kogu raja jooksma, seda muidugi eeldusel, et kontaktid toimivad. Juhul, kui toimusid iseeneslikud vabastamised ja raketid (kiigelt), siis pidi kohe rajalt lahkuma. Muidu koer ei õpi, et midagi on valesti, sest koeral on agilityplatsil alati lõbus. Samas saab Erk ühe-kahe korraga aru, mis jama oli, aga kahjuks ei saa võistlustel mitu korda teha. See jama kummitas meid ka viimasel nädalavahetusel EMV'l ja tava võistlusel Jõulumäel. Sellest kirjutan hiljem rohkem. Praegu sodin siia meie treeningust.
Kuna kõigil esines kontakti probleeme, siis vahetasime üksteist pidevalt välja ja muudkui jooksime. Kuigi me saime kontaktid pidama, siis pulki ajasime ikka vahel maha ning pidime neid kohti uuesti tegema. Paaril korral oli vaja ka pöördeid korrata, sest ma jäin valsi või näitamisega hiljaks. Igaljuhul kujunes sellest täielik jooksutrenn. Lõpus pidin ma veel Ettiega jooksma, mis iseenesest oli palju lihtsam, sest ei pidanud palju midagi ütlema. Ettie teab kohe kuhu jooksma peab. Ainult mina unustasin ära, et tal on jooksvad kontaktid ehk poom ning ei jõudnud talle järele (s.t. lonkisin ja arvasin, et ta jääb poomi lõpus seisma). Igaljuhul oli väga vahva ja Erk oli väsinud. Rada oli Traj Tamas'i oma ja skeem on toodud allpool. Kuna meil polnud A-takistust, siis selle asendasime tunneliga, ehk 21. takistus on tunnel ja samast august kust 14. takistus.
Koerte jaoks raskeks kohaks osutus 2. takistus, mida nad koguaeg maha ajasid. Õigeaegselt pidi tegema valsi 4. takistuse ajal ja kiiresti hagu andma, et jõuaks enne 6. takistust eestlõigata. 12. takistust proovisin mõlemalt poolt, aga kiirem on kindlasti ümber kaugema tiiva saates. Peale seda tuli teha tõsine Usain Bolti spurt, et jõuda 12. takistuse juurest 15. takistuse juurde, et enne seda saaks veel teha eestlõikamise. Me muudkui ainult jooksime. Sama oli tegelikult edasi, kui ma pidin jõudma kauguse lõppu ja sealt koera tõkke taha saatma ja siis jälle kiiresti tagasi liduma 20. takistuse juurde, kus koer tuli tõkke taha saata. Seal oli kõigil probleeme. Osad ei jõudnud lihtsalt kohale ja koer hüppas tõkke eestpoolt üle. Neil, kes jõudsid, tekkis teine probleem. Nimelt 20. takistuseni jõudes oli hoog suur ja kui järsult seisma jäädi, siis ei saanud koer kohe aru, mis toimub ja ta jäi vaatama, et kas ma nüüd pean hüppama selle tagant või mitte. Seda ei saanudki keegi lõplikult heaks.
Tulles nüüd lubatud EMV'te juurde, siis möödunud nädalavahetusel (13-14.08) käisime Pärnumaal Jõulumäel agility Eesti Meistrivõistlustel, mida korraldas Pärnu Agilityklubi. Kohtunikuks oli Stefanie Semkat (GER). Eriti "meeldivaks" tegi selle reisi Tartust Pärnusse see, et ilmaprognoos oli nutune ning terveks nädalavahetuseks lubati vihmast ilma ja ma reisisin kahe koeraga. Lisaks sellele polnud mul ööbimist ja plaanisin olla telgis, aga seda juhul, kui enne vihma telgi üles saan. Kahjuks või õnneks see plaan ei toiminud, sest Jõulumäele jõudes sadas seal lakkamatult.
Kuna ma jõudsin piisavalt vara kohale, siis tegin mõned kilomeetrid enne Jõulumäele jõudmist väikese peatuse, et mõlemad koerad saaksid metsavahel joosta. Eriti oli vaja seda Yarrale, et ta tõmbaks ennast natukenegi tühjaks, sest ta pidi suurema osa järgnevast päevast autos passima. Tegelikult ka järgmise päeva. Peale pooletunnist jalutamist liikusime edasi võistluskeskusesse.
Laupäeva lõunal algasid minu ja Ergu teised EMV'd agilitys ja ma lootsin sel aastal vähemalt mõlemal rajal aja kirja saada ning mitte DSQ'd nagu eelmisel aastal. Meenutades eelmist aastat, siis oli see meile mõlemale tohutu piin, sest Saaremaal küpsetas päike meie ajud ära ning me polnud kumbki eriti kogenud säärase võistlusega. Nüüd olime aastajagu rohkem kokkutöötanud ja ilm oli täiesti vastupidine. Vähemalt sel aastal on enamus võistlusi olnud vihmaga ja kuidagi moodi on kujunenud, et meil vihmaga (sajus) on palju paremini läinud, kui päikselise ilmaga.
Seekord hoidsin Erku koos Yarraga autos, eemal platsist ja kogu melust, lootes et see võtab Ergul pisut seda "drive"'i maha. Tavaliselt me ju lammutame esimesel korral kogu raja ära. Vähemalt nüüd oli lootust, et me saame ilma DSQ'ta hakkama. Kõik eeldused olid olemas: vihm, eraldatus. Isegi raja suutsin rahulikult selgeks õppida ja ei hakanud üle mõtlema. Tegime oma jooksu ära ja ime kombel saime puhta raja, mis oli boonuseks. Ühes kohas juhtus väike apsakas, kui Erk pööras sirge tunneli lõpus valele poole (vasakule), kuigi ma kutsusin teda paremal pool. See on juba teine kord, kui nii juhtub. Eks me seal kaotasime mingi 0,5-1 sek., aga tühja sellest. Ise olen rahul. Hiljem sain veel teada, et me tulime oma ajaga kolmandaks. Minu pessimismi arvestades võib selle kohta öelda, suurepärane saavutus, mida poleks uskunud.
Enne EMV agilityrada oli pikem paus, mida ma kasutasin mõlema koera jalutamiseks.
Agilityraja õppimine mul hästi ei läinud, sest ma ei suutnud korralikult otsustada, mida ma kusagil teen. Liiga kirjuks läks kogu asi ning eks see mõjus ka meie etteastele. Suutsime kohe teise tõkke maha ajada, sest ma jäin vist ette. Ma ei saanud sellest algul arugi, kui pärast sealt mööda jooksime. Edasi läks ka nibin-nabin, aga kontaktid ei töötanud ükski. Erk küll tuli alla välja, aga lahkus omavoliliselt (A-tõke). See ajas minu rütmi sassi ja järgmine mulle teada olev eksimus tuli meil ühel tagant võetaval tõkkel, kus tuli teha "S". Selle ajas ta ka maha ja siis juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Kohe peale seda tagant saatmise tõket läks rada edasi tunnelisse, mis oli A-tõkke all ja tunneli suu oli kohe A'le mineku kõrval (valikuline värk). Ma küll üritasin võimalikult palju teda suunata, aga ju jäi väheks ja tunneli käsklus hiliseks, nii et Erk tuiskas A-tõkkele. Sellega lõppes minu unistus mõlemalt rajalt aeg kirja saada. Edasi lonkisin ma lihtsalt lõpuni. Esimese raja 3. koht ja teise raja DSQ andis kokku EMV'l 13nda koha 34. koera hulgas.
Peale seda saime veel joosta kaks tunnelirada, millest ühel oli ka slaalom ja A-takistus. Otsustasin siis Erku pisut õpetada kontaktiga ja plaanisin kohe kui ta valesti teeb kontakti uuesti teha. Muidugi saime DSQ, aga vähemalt kordasime "ala" käsklust. Ega ta ikka aru ei saanud küll, et ta midagi valesti tegi, sest see oli ju võistlus ja kõik on lubatud. Teisel rajal olid ainult tunnelid ja seal näitasime vähemalt head kiirust ja saime aja kirja.
Laupäev kulges märja ja mossis meelega. Õhtul Pärnus söömas käies oli hea vaatepilt, kui Lottemaa juures olid pilved kui lõigatud ja Pärnus paistis päike. Tagasi tulles oli samuti, nii kui Lotemaa juurest Jõulumäe poole liikusid hakkas täiega vihma sadama ning taevas oli sinakashall.
Pühapäev algas järjekordse sajuga ja hommikused pildid võistlusplatsist olid vägevad. Platsiäärne oli veeall ja ega platsil parem olnud.
Esimesel rajal (agilityrada) oli ilma sarnane eilsega ja meie lammutasime täiega. Pulgad lendasid, kontaktid puudusid, koer jooksis jalgadesse, lõpuks ei suutnud Erk isegi ühte tõket võtta ja lendas sinna täiega sisse. Klassikaline esimene rada. DSQ põhjustasin talle mina kuna unustasin raja ära ja ei jõudnud õigesse kohta, aga põhimõtteliselt oli mul selleks ajaks tuju nii maas, et ma ei näinud enam põhjust pingutada. Teisel agiltyrajal hakkas juba ilm soojenema ja isegi päikest oli näha, mis kuivatas platsi ja riideid. Seal olid meil taaskord probleemiks kontaktid, kust lahkuti omavoliliselt. Imekombel isegi kiigelt viga (5 punkti) ei saanud ja pidime leppima ühe pulga mahaajamisega, mis oli minu süü. Seega 7. koht (5 punkti). Hüpperajal lootsin paremini hakkama saada, aga kahjuks oli seal slaalomisse sisenemine meie jaoks väga halva nurga all. Kartsin, et seal paneb Erk kindlasti teisest vahest sisse ja nii ka läks. Kaotasime kõvasti aega ja tõmbasime ka ühe pulga maha ning saime 13nda koha (10 punktiga).
Niimoodi lõppes meie pikk nädalavahetus.
11.08
Möödunud on pea kuu aega, kui pole treeninguid olnud ja võistlustel käidud. Tegelikult on treeningutest möödas isegi rohkem aega ja me pole mitte midagi Erguga vahepeal teinud. Pole isegi jooksmas käinud ja see on mõjunud meile mõlemale rängalt. Kumbki meist ei jõua väga palju füüsiliselt midagi teha.
Viimase pooleteise nädala jooksul suutsime vähemalt kahel korral oma kondid kodunt välja saada ja käisime natukene jooksmas. Õnneks algasid 08.08. ka treeningud ja saame hakata vormi taastama. Esmaspäeval ei jõudnud ma oma trenni, aga sain hiljem joosta edasijõudnutega. Seevastu kolmapäeval olin ma õigel ajal borderite trennis kohal. Mõlemal päeval harjutasime agility Eesti Meistrikatele tuleva kohtuniku Stefanie Semkat'i radasid. Praeguseks pole suutnud neid netiavarustest üles leida.
18.07
Viimastest treeningutest, mis olid juuni lõpus on tükk aega möödas ja kahjuks pole ka mõistus enam endine, et radade skeeme mäletada, aga see eest on mõned võistlused olnud, mis võiks vabalt unustuste hõlma jätta. Juuli algul olid Pärnu kesklinnas kahepäevased võistlused, kus kokku oli 8 rada (NB!!!!! KAHEKSA RADA, just-just, lugesid õigesti, KAHEKSA RADA) ja möödunud nädalavahetusel toimusid Uulus kahe päevased võistlused. Viimaste kahjuks rääkis tõsiasi, et me polnud kaks nädalat mitte midagi teinud, isegi jooksmas ei käinud. Põhimõtteliselt olime tugitooli sportlased ja vaatasime jalgpalli ning päeval toimetasime õues.
Rääkides nüüd täpsemalt totaalsest katastroofist, mis meid viimastel võistlustel tabanud on, siis alustame 2.-3. juuli Pärnu Agility Klubi poolt korraldatud võistlustest, mis hea õnne korral oleks toonud kõvasti punkte MM-i arvestuses. Me suutsime kaheksast rajast korralikult realiseerida ainult ühe. Esimesel päeval oli kohtunikuks Inga Järv, kelle neljast rajast me ei lõpetanud ühtegi ajaliselt ehk siis neli disklahvi. Nii kohutav päev oli mul viimati eelmise aasta EMV ja agilityvõistlustel Saaremaal, kus me saime disklahvi disklahvi otsa. Aga kõik neli starti järjest DSQ saada on ikka suur pettumus. Tunnistan, kahel rajal, esimesel agilityrajal ja viimasel hüpperajal suutsin mina jama korda saata ja meie diskvalifitseerimise organiseerida. Teisel agilityrajal ja esimesel hüpperajal, mis oli üldjärjestuses kolmas, tegi Erk täielikku tsirkust. Nimelt ei suutnud ta slaalomit lõpetada ja tuli sealt varem välja ning ma pidin neli korda seda uuesti proovima. Muidugi saime selle eest ka DSQ, aga see on juba koera teha, et slaalomit osata. Seal peab ta ise hakkama saama, kuigi ma isegi aitan teda pärsi palju. Sama juhtus ka hüpperajal, kuid siis mulle aitas ja ma korjasin ta rajalt maha. Ta oli nagu nii juba igasugu jama seal rajal korraldanud ja kontaktid olid kahtlased. Ühesõnaga "p....e". Samas pani mind imestama, et mis probleem tal selle slaalomiga võis olla, sest esimesel ja neljandal rajal oli sisenemine ühest otsast ja need korrad tegi Erk slaalomi ideaalselt. Teisel ja kolmandal rajal oli sisenemine teisest otsast ja mõlemal korral tuli Erk enne lõppu välja. Minul jooksis juhe kokku, et mis seal olla võis või teda segas. Peab ütlema, et ilm ei soosinud meid ka, sest Pärnus oli ligi 30 kraadi sooja ja Erk pole sihukese ilmaga just parimas vormis. Mina võin sellise ilmaga sporti teha ja pole hullu, aga kui ma pean lihtsalt passima ja ootama pool päeva, siis sõidab mul ka katus ära.
Õnneks oli järgmisel päeval juba pilvisem ja vesisem ilm ning uus kohtunik Svetlana Zolotnikova. Võistlus algas kahe hüpperajaga ja edasi tuli kaks agilityrada. Alustasime vähemalt paljulubavalt ja saime esimesel rajal teise koha puhta rajaga. See tegi meele ikka kõvasti rõõmsamaks, aga õnn oli üürike. Teisel hüpperajal saime juba kaks viga, mis mulle praegu enam ei meenu. Hüpekal tavaliselt on müür, pulgad, rõngas, mis meil lagunevad. Harvem slaalomisse sisenemine. Seekord siis 10 punkti ja 13. koht. Esimesel agilityrajal läks asi asi veel hullemaks, siis hakkasid kontaktid kaduma. Hüpati A-takistuselt alla ja lammutati muid asju. Omavolilisi lahkumisi kontaktidelt oli koguaeg. Kokkuvõtteks 15 punkti ja 11. koht. Viimane rada läks täiesti nihu ja saime disklahvi.
16.-17. juulil korraldas "Minu Sõber" kahepäevase võistluse Uulus, mis kujunes tõsiseks väljakutseks nii elamise, ilmastiku kui võistlemise kohapealt.
Esimesel päeval oli meil kolm agilityrada ja teisel päeval samuti kolm agilityrada. Selles mõttes oli väga hea, et kõigil radadel sai kontakte harjutada. Kahjuks kujunes kontaktide harjutamisest täielik fiasko. Kui laupäeval oli Uulus ilus ilm ning paistis päike, siis pühapäeval sadas terve päeva ja ühtegi kuiva kohta polnud.
Meie võistlus algas tavalise seaduspäraga, sest esimesel rajal saime disklahvi. Teisel rajal õnnestus meil 10 punktiga saavutada 5. koht ning kolmandal rajal läks asi jälle käest ära ja lõpetasime disklahviga. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kontakte meil praktiliselt polnudki. Poomilt hüpati alla, isegi A-takistuselt hüpati alla ja ei jäädud pidama nagu peaks. Tiimi töö lagunes täielikult ja Erk tegi mis tahtis. Nii kehvade kontaktidega võistlust pole meil küll olnud. Ei teagi, mis lahti, sest trennis saime kõik tehtud.
Muidugi peab arvestama, et võistlustel on teistsugune olukord ja seal ei olda nii karm, kui trennis, aga see, mis toimus oli küll liiast.
Teisel päeval proovisime uuesti ja imeläbi saime esimesel rajal teise koha, mis tundus meie kohta päris hea saavutus. Arvestades viimase aja disklahve. Järgmisena saime teisel rajal 15 punktiga 4. koha, mis on ikka päris kohutav. Kindlasti olid vigadeks kontaktid ja pulgad, aga no kohutav ikkagi. Viimasel kolmandal rajal läks asi veel hullemaks. Seal kukutasime pulkasid, läksime slaalomisse valesti sisse ja muidugi kontaktid. Lõpuks saime 9. koha 20 punktiga. See oleks nagu A0's võistlemine, kui saime sama palju miinus punkte. Samas läks paremini, kui eelneval päeval ja tundub, et meile sobib paremini vihmane ja sombune ilm. Siis ei küpse minu ja Ergu ajud ära ning saame paremini hakkama.
20.06
Möödunud nädalavahetusel toimusid Tallinnas Veskimetsas A-Koera poolt korraldatud agilityvõistlused, mille raames oli ka rahvusvaheline võistlus (CACIAG). Tingimused polnud just kõige meeldivamad, sest vihma sadas ja kõik kohad olid muda täis. Iseenesest pole mul vihma vastu midagi, aga see vaba aeg, mis jääb jooksude vahele ja möödub vihmasajus, mudas mütates ning läbiligunenud riietes olles, pole just kõige meeldivam. Õnneks on meeldivaid ja sõbralikke kaasvõistlejaid, kes lubavad oma telgi varjus oodata ning samas saab ka juttu ajada. Igaljuhul oli klassikaline "sitt suusailm", aga vähemalt sai esimest korda Veskimetsas võisteldud.
Ma ootasin huviga seda võistlust, sest Anne Tammiksalu teeb tavaliselt päris keerukaid radasid ja tahtsin teada, kas saame ilma diskvalifitseerimiseta hakkama või mitte. Lisaks sellele, jooksime tema radasid viimati oma esimestel ametlikel võistlustel, A1 klassis, 2014.a. sügisel. Seekord ma ikkagi pettusin kogu olukorras, sest plats oli väga väike ja mõned radade pöörded olid nii järsud, et võisid ohtlikuks saada antud tingimustes, kus vett ja muda lendas. Oleks piisanud pisut suuremast platsist ja poleks midagi olnud. Aga minnes nüüd võistluse enda juurde, siis algul joosti üks tavaline agilityrada ja pärast seda RV võistluse agilityrada ja hüpperada.
Esimesel rajal olin endalegi üllatuseks rahulik ja püüdsin mitte rabeleda. Tänu sellele olime praktiliselt ideaalne tiim ja peaaegu oleks ka võitnud, kuid ühe pulga ajasime ikkagi maha ja saime kokkuvõttes teise koha. See oli sihuke koba peale värk, mis arvatavasti oli minu viga, sest jäin näitamisega hiljaks või vastupidi näitasin liiga vara. Ma ei pannud seda algul tähelegi ja sain sellest peale finišeerimist teada. Muidugi oli kahju, aga no mis seal ikka. Kõik teised asjad meil toimisid ja arvasin, et täna võib päris hästi minna. Liiga vara hõiskasin.
RV agilityrajal saime kohe teisel takistusel (tõkkel) disklahvi. Erk võttis korraliku serpentiini asemel ilusa suure kaare ilma mind vaatamata ja hüppas tõkke valelt poolt. Tõenäoliselt oleks me siin disklahvist pääsenud, kui ma oleks seisnud teisel pool tõkkeid ja ta vahele lükanud, mitte kutsunud, siis suurim kahju oleks olnud ainult üks pulk. Seda ei juhtunud ja jooksime edasi niisama. Üldiselt läks see rada täielikult ajataha, sest kontaktid ei olnud kõige paremad nn isevabastuvad ja vahepeal tormas Erk mööda platsi ning võttis paar tunnelit ja tõket lisaks. Nii hull polnud, aga ühes kohas tormas ta küll otse joones üle tõkke tunnelisse minu kutsele ja keha asendile reageerimata. Tulemuseks oli täielik tohuvapohu.
Kolmanda raja, RV hüpperaja, algus oli meil paljulubav ehk ilus ja kiire. Kahjuks suutsin ma selle täielikult ära käkkida. Nimelt viimase kolmandiku algul oli pikk sirge tunnel, suunaga platsilt välja ja sealt väljudes tuli pöörata a la 180 kraadi paremale kus tunneli keskel paiknes müür. Tunneli ja müüri vahe oli natuke üle meetri ehk siis väga väike vahe ja järsk tagasipööre tunnelist. Tulles nüüd minu suure käki juurde, siis peab mainima, et tunnelisse sisenemine oli ka ebameeldiva 100 kraadise nurga all vasakult poolt. Jooksin ma tunneli paremale poole ning näitasin koerale, kes oli minust vasakul pool, tunneli ava. Enesest mõistetavalt peaks koer pöörama lõpus ka paremale, sest ma ju jooksin tunnelist paremale ja tavaliselt nii ta teeb, kui teisiti ei öelda või kutsuta. Kõik tundus ilusti minevat. Koer tormas läbi tunneli ja mina jäin kusagile 1/3 tunnelist ootama kuni koer paremale pöörab ja ma jõuan juba enne müüri startida ning kiiruse üles võtta. Lisaks tahtsin ma osav olla ning kutsuda koera "par-par" käsuga järsult paremale. Tema tuli tunnelist välja ja pööras vasakule, tegi seal ühe keerutuse ja tormas tagasi tunnelisse. Disklahv oli käes!!! Nüüd väljus ta tunneli teisest otsast ja jäi mu ette tõmblema ja lõugama nagu alati. Ütlesin siis uuesti tunnel, aga tema ei saanud enam aru ja tõmbles seal ees ega läinud tunnelisse. Väikse jantimise peale sai ta ikkagi asjast aru ja nüüd jooksin ma müürist mööda ja kutsusin "Erk" ning kõik toimis ning jooksime lõpuni ilma midagi maha ajamata. Siit moraal. EI OLE vaja teha mingeid "mega fänsi" asju ja käsklusi vaid tuleb öelda korralikult koera nimi ja minna pisut rohkem koerale järele ja kõik toimib.
Üritan mingi aeg üles panna ka esimese raja video, mis on päris kaugelt filmitud, aga asi seegi.
15.06
Järjekordselt oli meil mõlemal trennipäeval sama takistuste asetus, aga erinev numbrite järjestus. Jooksime Jan Egil Eide koostatud rada. Esmaspäeval tegime originaalrada, mis on esimesel joonisel. Kolmapäeval tegime, seda teistsuguses järjestuses. Kahjuks ei oska öelda, kas see oli ka Jan Egili oma või tegi Stefi omaloomingut.
Lähipäevil läheb jutt edasi.
08.06
Esmaspäeva ja kolmapäeva treeningute rajad panen kohe alguses üles ning üritan kirjeldada kuidas meil trennis nende tegemine kulges. Põhimõtteliselt oli radade ülesehitus sama, kuid kolmapäeval jätsime vahepealt ära A-takistuse, sest ilm oli vihmane ning siis muutub see puidust tehtud A-takistus väga libedaks ja ohtlikuks. Tegelikult on sama lugu ka poomiga, aga me tegime seda kolmapäeval kahes osas. Alustasime algusest ja tegime kuni 11nda takistuseni ja siis jätsime ka poomi põhimõtteliselt vahele või kes tahtis, jalutas rahulikult sealt üle. Edasi tegime poomi lõpust "ala" või 2-2 asendist kuni lõpuni. Kolmapäeval polnud meil ka kiike ning selle asemele panime tõkke. Numbrid olid ka teised.
Esmaspäevase raja puhul oli esimest korda proovides probleemiks okser, aga kõik järgnevad korrad sai Erk sellest ilusti üle. Samas mulle üldse ei meeldinud see, et kohe peale okserit oli järsu nurga all slaalom. Kartsin, et Erk tuleb nii suure hooga poomilt, et peale hüpet on ta slaalomist mööda hüpanud ja tuleb üüratult suure ringiga slaalomisse. Kuidagi me selle koha enamvähem normaalseks saime, aga hoog oli ikka meeletu. Edasi tuli vaeva näha 6-takistusega (tõke), et Erk ei hüppaks väga kaugele, sest sealt tuli pöörata tagasi tunnelisse (7-takistus). Väga heaks me seda ei saanudki, sest minu valsi ajastus jäi koguaeg hiljaks. Edasi oli üks kõige raskemaid kohti (8-10 takistused). See oli kõigile tõsiseks väljakutseks, kelle koer "taga" käsklust tihtipeale ei mäleta (k.a. meie). Mind küll päästsid kiired jalad, aga see ei ole alati lahenduseks. Koer võiks ikkagi meeles pidada olulisi käsklusi. Põhimõtteliselt tuli saata tunnelist tulev koer tagant käe viskamisega 8ndale takistusele ja panna padavai ajama 10nda takistuse suunas. Vaja oli olla suunaga tõkke tiiva poole, nii et koer saaks aru, et tuleb tõkke taha minna. Vahepeal tuli muidugi koerale tunnel karjuda, et ta seda vahele ei jätaks. Kuna 10nda takistus juurde jõudes olin ma juba nii palju kiirust kogunud, siis oli väga raske hoogu uuesti maha saada ning põhimõtteliselt tekkis olukord, et koer oli tõkke taha suunatud ja ta hakkas juba üle tõkke tagasi hüppama, aga mina ei suutnud nii kiiresti eest ära tulla, et edasi minna. Mingil viisil me sellega hakkama saime. Ei mäletagi enam kuidas. Edasine rada kulges suhteliselt lihtsalt. Pidi ainult koerale näitama õiget asja ja korra veel kiirest jooksma, aga kuni kiige lõpuni polnud väga raske. Seal osutus meil algul probleemiks Ergu varajane lahkumine kiigelt, mille tõttu ma ei jõudnud talle korralikult kahte järgmist takistust (16 ja 17) näidata. Peale ühekordset eksimist saime selle korda. Kahjuks võistlustel ei saa korra eksida vaid tuleb kohe algusest peale kõik õigesti teha. Seda pole me suutnud ära õppida, vähemalt seniajani.
Minnes rajaga edasi, siis nüüd saabus raskeim koht, milleks oli 17nes takistus. Seda oli vaja võtta tagant poolt ning edasi tuli suunduda A-takistusele. Kahjuks ajas Erk selle enamus kordadel maha, kuid kohapealt tehes hüppas üle. Hooga rada joostes hüppas ta pidevalt pulga maha, olenemata sellest kus ma seisin. Omateada ei jäänud ma talle ette. Stefi arvates võis see olla tingitud sellest, et tõkke tagumine pool oli augus ja Erk ei saanud korralikult tõugata ning üritas mulle kiiruga järgi joosta. Mäletamistmööda teistel koertel seda probleemi polnud ja nad hüppasid ilusti sealt üle. Seega ma ei teagi, milles asi oli.
Kuni lõpuni oli rada juba lihtsam ja nõudis ainult õigeaegset juhendamist.
Nagu algul sai kirjutatud, siis oli kolmapäeval rajal uued numbrid ning mõned takistused puudusid. Üldine taksituste asetus oli sama, mis esmaspäeval. Kahjuks oli vihmane päev ja muru oli väga libe ning koerad libisesid järskudes pööretes. Libeduse pärast jätsime ka poomi tegemata ning meie jalutasime sealt rahulikult kõrvalt mööda ning poomi lõpus panin Ergu lihtsalt "ala" asendisse ja jooksime sealt edasi.
Võttes raja algusest, siis meil oli kohe probleeme 2 takistusega, kus Erk ei tahtnud kohe kuidagi 360. kraadist pööret teha vaid pööras ümber kaugema tiiva. Küll ma ikka proovisin erinevaid asendeid ja proovisin ka lihtsalt käsku "ringi", et ta aru saaks, aga see ei olnud tegelikult õige, sest ta pidi minema tõkke taha ja selleks on meil "taga" käsklus. Õnneks sai ta asjast ikka aru ja lõpuks tegime "taga" käsklusega selle 360 kraadi pöörde korralikult ära. Juhul kui võistlustel selline olukord on, siis ma olen päris kimbatuses, mida kasutada, et kõik õigesti läheks. Järgmine keerulisem koht oli rajal 6. kuni 9. takistuseni. Kuna Erk tuli juba 5ndast takistusest niivõrd suure hooga, siis 7. takistust läbides oli kiirus sedavõrd suur ja trajektoor 8. takistusest eemale, et päris raske oli teda õigele trajektoorile tagasi saada ehk 8. takistuse peale. Ma pidin ise väga palju tunneli poole pöörama, et Erk tuleks minu järel. Samas tekksi kohe uus keeruline olukord. Nüüd tuli Erk suure hooga minu suunas ja mul oli vaja ta otse 9. takistuse peale saata. Oli tegu, et Erk mulle jalgadesse ei jookseks. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja tegime raja 11. takistuseni ära.
Peale poomi algas tõsine proovikivi. Mulle kohe kuidagi ei meeldinud see okserist pööre tunnelisse, eriti veel vihmase ilmaga. Ainuke võimalus oli teha selles olukorras valss ja saata koer tunnelisse. Seejärel tuli joosta kiiresti tunneli siseküljelt teise otsa ja näidata käega järgmist takistust, milleks oli slaalom. Me harjutasime seda kohta kahte moodi. Esiteks jooksime tunneli välisküljelt ehk slaalomi poolt, mis on/oli lihtne versioon, slaalomisse saatmiseks. Teine variant, mida ma algul kirjeldasin on pisut keerulisem, sest seal pidi väga täpselt koerale näitama ja ütlema kuhu minna. Muidu tegi koer meeletu kaare või mitu tiiru koerajuhi ees, enne, kui slaalomisse läks. Meil tuli see hämmastavalt hästi välja, vähemalt minu arust. Ma viipasin natukene enne Ergu tunnelist väljumist käega slaalomi suunas ja ütlesin kohe selle ajal "slaalom" ning Erk tuiskas tunnelist välja kohe õiges suunas ja otsis slaalomisse sissepääsu. Edasi oli vaja ta slaalomi lõpust ära korjata ja uuesti tunnelisse saata. Siis saabus jälle hetk, kus tuli joosta tõkke teisele poole, et saata koer tagantkäe viskega 17. takistusele ja panna täiega punuma, et jõuda tunnelist mööda ja näidata 19. takistust, mis oli tõke tagant poolt. Peale 20. takistust tuli teha valss ja saata koer tunnelisse, mis lõppes järsu tagasipöördega paremale. Polnud kõige kergem ülesanne. Ei mäletagi, kuidas ma Erku kutsusin, kas nime pidi või "par-par-par". Igal juhul tuli 22. ja 23. takistuse vahel teha eestlõikamine ja sealt edasi sujuvalt lõpuni joosta.
01.06
Lõpuks jõuab midagi kirja ka panna, aga kahjuks pole mul treeningute skeeme. Võtan vähemalt kokku selle, millega me tegelenud oleme.
Treeningud on toimunud nüüd ainult maneeži juures ja sinna me läheme peaaegu alati jala ehk siis soojenduseks jookseme trenni ja lõdvestuseks tuleme jalutades tagasi. Vahel oleme ka joostes tagasi tulnud, kuid viimastel nädalatel on niivõrd palavad ilmad, et isegi mina ei viitsinud enam tagasi joosta. Eriti veel juhul, kui päev otsa on füüsilist tööd tehtud ja midagi süüa pole saanud. Lisaks sellele on vahel ka koer terve päeva õues ringi jooksnud ja muid lollusi teinud, et ta on pärast trenni täiesti toss.
Rääkides treeningutest, siis vahel oleme jooksnud rajast ainult lõike, sest rohkem pole jõudnud või on need nii rasked, et me pole hakkama saanud. Kui ma õigesti mäletan, siis viimastes trennides oleme jooksnud selle aasta EMV kohtuniku Stefanie Semkat'i (GER) radasid. Need pole just kõige meeldivamad, sest tal on mitmetes kohtades väga teravad nurgad ja kiire koeraga on neid päris jube võtta, sest ega need koerte liigestele arvatavasti väga hästi ei mõju. Kui üldiselt oleme koostöö osas paremaks muutunud, siis kontaktid on hakanud järele andma ning seetõttu olen hakanud jälle "ala" käsklust kasutama. Vahepeal sai A-tõket ja poomi juba täiesti ilma "ala" käskluseta joosta, lõpus lihtsalt andsin vabastus käsu ja jooksime edasi. Oi kui rahul ma siis olin. Kahjuks ei püsinud see kaua ja läksime vana viisi edasi. Palavate päevadega on muutunud probleemiks ka see, et Erk kustub päris kiiresti ära ning siis ei tee ta elementaarsetest käskudestki välja. Ainult jookseks.
Lisaks treeningutele oleme käinud Clara ja Grima juures maal, kus Ergul on olnud päev otsa küllaga tegevust. Kõige põhilisem on kanade jõllitamine. Kahjuks juhtus vahepeal nii, et neljast kanast jäi järele üks ning seda kana pidi koguaeg karjatama ja jälgima. Nüüd on olukord veel põnevam, sest kanu tuli kõvasti juurde ja neile lisaks kuus lammast.
18.05.
Kuna pole radu meelde jätnud, siis sellest ka paus kirjutamises. Vahepael tegime trenni kahes kohas - EMÜ maneeži juures ja Lohkvas, nüüdseks teeme trenni ainult maneeži juures. Mai algul jooksime maneeži juures järgnevaid radu, mis ei tahtnud kohe kuidagi korralikult õnnestuda. Proovisime nendel radadel erinevaid võtteid, mida Holmberg meile õpetas. Pildil on toodud kaks eri rada, mida me muru peale proovisime.
Kahjuks Lohkva skeeme pole mul pakkuda ja tagant järele ei suuda neid meenutada.
15. mail osalesime Viljandis Vile Rahvusvahelisel (CACIAG) võistlusel, mis laks päris hästi. Tegelikult oleks tahtnud käia ka Pärnus Jõulumäel, mis toimus nädal varem, aga mõningatel põhjustel polnud see lihtsalt võimalik. Isegi Viljandi võistlus oli kahe päevane, aga 14. mail tahtsin ise ennast proovile panna ja võtsin osa Tartu Kevadjooksust, mis oli 10 km. Seega jäi mul Viljandis kaks rada jooksmata, mis tegelikult pole väga suur kaotus, aga huvitav oleks ikkagi olnud joosta Veronika Herendy (HUN) radu. Aga rääkides nüüd pühapäevast, siis oli nagu ikka CACIAG'i puhul hüpperaja ja agilityraja koondarvestus, kuid CACIAG anti välja ainult agilityraja eest. Peale neid kahte rada oli eraldi veel üks tavaline agilityrada.
Päev algas meil napikaga, sest jõudsime 1 min enne hüpperaja tutvumise lõppu kohale ning jõudsin tänu Stefile raja korra ka läbi käia. Iseenesest oli närv sellisel mõõdukalt kõrgel tasemel, et rada jäi suhteliselt hästi meelde ühe korra peale. Eks ma vaatasin veel võistluse ajal, kuidas minid ja midid jooksid ning jätsin rohkem meelde, aga mingil määral oli mul sellest ükskõik, sest tegelikult oli minu jaoks olulisem agilityrada. Viimase põhjal antakse ju CACIAG välja. Seega oli hea, et esimene rada oli hüpperada, sest me kipume esimesel rajal koguaeg lammutama ning saame alles rütmi kätte edasisteks jooksudeks. Muidugi peame õppima koheselt hästi jooksma, sest A3's ei saa enam vigu lubada, kui tahad poodiumil lulli lüüa. Aga tõenäoliselt niipea me normaalseks ei muutu, sest ma tõmblen ja närvitsen rajal liiga palju ning tööriistade jõllitajast agilityhullu Ergu katus sõidab platsi läheduses anyway ära. Sihukesed me kord juba oleme, anname endast parima ja vahel ei midagi :-P
Rääkides täpsemalt meie jooksudest, siis hüpperajal saime 10 punktiga viimastena aja kirja ehk 11 koht 23 koera seas. Kaks viga tulid järjest. Esiteks lendas Erk okserist ehk pikendatud tõketest läbi ja teiseks läks slaalomisse teisest vahest, mis oli kohe peale okserit. Pulga oleks ta tõenäoliselt nagu nii maha ajanud, aga slaalomi eksimus tuli osaliselt minu tõttu, sest ma liikusin ise juba slaalomist eemale ja Erk tuli minuga kaasa. Sellest tuli meil päris suur ajakaotus, sest pidin Ergu tagasi kutsuma, kui ta oli 2/3 slaalomist juba suure hooga läbinud. Edasi tuli rada väga hästi välja.
Agilityrajal pidin ma ennast juba kokkuvõtma ja üritasin olla võimalikult rahulik ja sujuv. Peaasi oli, et disklahvi ei saaks. Välja tuli suhteliselt hea kiirusega puhas rada, millel olid mõned napikad (kiik ja paar hüpet). Ime kombel olime üks kahest, kes raja üldse puhtalt ära jooksid ja CACIAG antakse välja ainult puhta raja eest. Nii et saime sellelt rajalt esikoha ning CACIAG'i. Päris kiireim aeg meil ei olnud, aga väga palju me teistest maha ka ei jäänud. Ainult kaks koera jooksid kiiremini ja mõlemad jäid 0,6 sek sisse. Tegelikult võttis selle raja läbimine vaimselt päris läbi, sest üle pika aja suutsime joosta puhta raja. Video panen üles inglise keelsesse blogisse. Loodetavasti varsti.
Kahe raja peale kokku saime me tänu agilityraja võidule kolmanda koha, mis oli päris hea tulemus meie kohta.
Päeva kolmandal rajal suutsime ka paraja segaduse korraldada. Startisime ilma loata ja kohtunik oli sellepärast väga pahane. Ma nagu omast arust kuulsin, et ta vilistas ja vaatas ka meie poole, aga ju siis mitte. Eks ma olin juba suht läbi omadega ning ei vaadanud, mis rajal toimub, sest toimkond sättis veel midagi ja me tormasime rajale. Kohtunik lubas küll uuesti joosta, aga ma mõtlesin, et ta annab meile disklahvi ära. Millegipärast ta seda ei teinud ja saime jooksu kirja nii nagu tuli. Tegime puhta raja ja olime kiiruselt kolmandad ning koha poolest saime ka kolmanda koha. Eespool olid Kudra ja Ettie, mõlemal praktiliselt võrdne aeg ja meiega vahe üle 1,6 sek. Seekord vedas, aga tuleb olla tähelepanelikum!
30.04.
Seekord tuleb teha väike vahekokkuvõte enne kui nädal on möödas, sest laupäeval (30.04) toimus Lohkvas Säde koerteklubi poolt korraldatud agilityvõistlus ning neljapäeval ja reedel pidas meile Peter Holmberg (NOR) vastavalt loengu ja seminari.
Neljapäeval peetud loengul tehti meile selgeks, et kolmel meile tuntud lõikamisel (k.a. valss) on mustmiljon variatsiooni ja neist igalühel on oma nimi. Minu jaoks jäävad nad ikka samaks: eestlõikamine ehk pime (blindcross), tagantlõikamine (rearcross) ja valss (frontcross). Ainuke asi, mis põhjalikult selgeks sai oli saksa pöörde (turningcross) ja soome pöörde erinevus. Muudest asjadest sai mõningaid märkmeid tehtud, aga neist on võimalik aru saada ainult jooniste abiga. Üritan neid võimalikult hästi kirjeldada.
Kõige põhilisem asi, mida meelest tuleks pidada on see, et koer tuleb hoida õigel trajektooril, et koera kiirus säiliks, sest siis on teda lihtsam järgmisele takistusele juhtida. Joonisel vasakul pool on toodud õige lahendus ja paremal halb lahendus, kus koer saadetakse täielikult võssa ning kaotatakse aega.
Lõikamised tuleb teha seal, kus koer suunda muudab. Joonisel on see koht tähistatud X-ga. Juhul kui suuna muutus on täpselt tõkke kohal, siis tuleks lõikamine teha enne tõket, kuid võib teha ka peale tõket, aga mitte mingil juhul tõkke kohal. Siis võid kindel olla, et koer ajab pulga maha. Täpsustuseks on kõrval oleval joonisel toodud ka koerajuhi liikumise trajektoor (paks must joon) ning X kohapeal võib sooritada ükskõik millise lõikamise vormi, kuid suurte numbritega (1 ja 2) tähistatud tõkked märgivad ülesandeid, mida koerajuhi liikumine ja asend peab näitama. Seega koerajuhi keha asend puusadest üles näitab 1. ülesannet ja puusadest allpool näitab 2. ülesannet.
Tagantlõikamise teooriat ma ei hakka seletama, sest see oli peaaegu arusaadav ja võib isegi praktikas olla tehtav, aga mina seda küll ei suuda korralikult kirjeldada. Seal olid lükkamispunktid ja tõmbamispunktid ja koerajuhi täpsed positsioneeringud 1 m piires. Põhimõtteliselt on nii, et juhul kui lükkamispunkti ja tõmbamispunkti vahele jääb sirge, siis seal tuleks teha tagantlõikamine.
Saksa ja soome pöörete erinevust on joonisel halb kujutada võrreldes praktilise näitega, aga ma üritan. Minu jaoks on seni olnud probleemiks eriti saksa pööre, sest Erk ajab koguaeg seda tehes pulka maha. Nüüd seletas Peter selle ära, miks see nii võib olla ja seminaris ning laupäeval võistlustel polnud enam mingit probleemi. Põhiline asi on jalgade asend, mis on saksa ja soome pööretel erinev. Mul jäi koguaeg üks jalg koera maandumistrajektoorile ette ja sellepärast ta kogu tiiva oma tagakehaga ümber ajaski, sest tal polnud kuhugi maanduda. Minnes nüüd otseselt nende pöörete juurde, siis joonisel vasakul on saksapööre ja paremal soome pööre. Saksa pöörde puhul peaks teoorias lõikamise tegema tõkke peal (X nr 1), aga tegelikult saab seda teha peale tõket (X nr 2). Koerajuht saadab koera tõkke taha ning liigub ise tagumisse tiiba ning näitab ülakehaga 1. ülesannet ning alakeha on suunatud takistuse 3 poole. Koer liigub ümber koerajuhi ehk tehakse lõikamine nr 2-ga tähistatud X kohal ja liigutakse koos kolmanda takistuse suunas. Seega selle pöörde eripära on see, et lõikamine tehakse koerajuhi seljataga, kui koer ümber koerajuhi jookseb (turningcross). Soome pöörde puhul tehakse eestlõikamine samuti peale tõket, mitte tõkke kohal, aga edasi liigutakse paralleelselt tõkkega (jäme joon), nii et koer on ka juhi kui tõkkega paralleelselt. Seda nimetatakse ka kui joonel või liinil lõikamiseks (linecross). Lõikamine toimub koerajuhi sirgjoonelisel liikumisel ülesannete 1 ja 2 täitmise ajal (ülesannete punktid võib üle kanda samadesse kohtadesse soome pöörde joonisel). Põhiline on see, et soome pöörde puhul tuleb vastuvõtva käe õlg võimalikult taha viia, nii et õlad oleksid paralleelsed koera liikumistrajektooriga üle tõkke. Tuleb ise olla tõkketiiva otsas ja vastuvõtva käe õlg peab olema üle takistusetiiva joone.
Kirjeldan veel kiiresti ära, kuidas peaks Peteri arvates lahendama erinevaid lõikamise situatsioone. Eestlõikamist (blindcross) võiks normaalselt teha siis, kui koer näeb järgmist takistust ning koerajuhil on vaja pooli vahetada. Valssi (frontcross) tehakse normaalselt siis, kui koer ei jää järgmise takistuse trajektoorile ehk vaja oleks muuta koera suunda. Tagantlõikamist (rearcross) kasutatakse siis, kui on lükkamispunkt (koera trajektoori kaarjaks muutmine) ning peale seda on vaja teha lõikamine.
Üldise juhtimise poolepealt peame koera toetama pööretes ja sirgetel laskma joosta nii kiiresti, kui torust tuleb. Järskudel pööretel oleks vaja eelnevalt koera kiirust maha võtta, et ta saaks parema trajektoori ning ei teeks suuri kaari. Paljud kasutavad igasugu käe märke. Meie õpetasime kunagi "tšššš..." käsu, mis tähendas pidurdamist. Praeguseks on see mandunud, vähemalt agilityplatsil. Peteri arvates on kõige parem õpetada koer lugema koerajuhi kiirust ehk kui viimane muudab oma kiirust, siis ka koer muudab seda.
Reedel (29.04.) oli meil seminar, kus saime eelmisel päeval õpitut rakendada. Muidugi suurema osa asjadest õppisimegi seminaris, sest seal näitas Peter kõiki neid asendeid päriselt, mida ma eelpool kirjeldasin. Loengus lihtsalt kirjeldati, kuidas rada läbida ja milliseid lõikamisi teha ning millised on lõikamiste tüübid.
Kahjuks mul raja skeemi pole, aga see eest on mõningad videod, mida saab Youtube'st vaadata. Panen kogu raja video siia üles, aga ülejäänuid võite ise minu profiili (Marko Visse) alt vaadata. Seal on lihtsalt lühikesi juppe kogu rajast ning õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi.
Laupäeval (30.04.) toimus ametlik võistlus ja meil oli Erguga esimest korda võimalus osaleda CACIAG'il ehk rahvusvahelisel võistlusel. Alustuseks oli tavaline agilityrada, mille tegi Jaanika Lillenberg ja kus me suure hurraaaa'ga raja esimeses pooles disklahvi saime. Sellega olukorraga oli nii, et mind hoiatati enne, et Erk läheb seal valesti, aga ma mõtlesin ikkagi proovida. Juhtus nii nagu ikka ja põhimõtteliselt jäin ma talle eestlõikamisel täpselt ette ning saatsin hoopis tunnelisse. Aga üldiselt läks kogu see rada aiataha, sest Erk oli slaalomis ühe pulga vahele jätnud, mida ma ei märganud ning kontaktid praktiliselt puudusid.
Järgmine rada oli juba Peter Holmbergi poolt tehtud ja ametlik CACIAG'i agilityrada. Selles põrusime samuti ja seda minu lolli vea pärast. Nimelt jooksin ma ühes kohas pisut liiga kaugele ja pikal sirgel oli keskel rõngas, mida ma Ergule ei öelnud ja korrektse koerana tuli ta sealt mööda, sest seda ei kästud tal võtta. Mina ei saanud sellest arugi, vaatasin lihtsalt silmanurgast, et Erk on kuhugi tunnelisse kinni jäänud või midagi säärast. Tormasime siis tuimalt edasi ja vahepeal käis kusagil ka mingi vile, aga ma üldse ei mõelnudki, et see vile oli meile mõeldud. Mina jooksin tuimalt lõpuni ja sain alles finišis teada, et me tegime poole raja peal lollusi. See oli ikka tõsiselt suur pettumus. Kolmandale hüpperajale läksin ma täiesti ilma ootusteta peale, sest head kohta polnud meil enam võimalik saada kuna CACIAG'i arvestus käib kahe raja kokkuvõttes ning agilityrada on põhiline. Hüpperada on pigem boonus ja eraldi seda ei autasustata. Võib lihtsalt mainida, et me saime sellel hüpperajal 3nda koha, kuid kiirus oli üpris kehv.
Pärast ametlikku võistlust osalesime ka Juunioride EO toetusvõistlusel, kus oli 2 OPEN rada ja seal olime juba Erguga mõlemad päris soodad ning ei suutnud kumbki kontsentreeruda jooksmisele. Esimesel rajal jändasime kõvasti slaalomiga ja lammutasime rada, aga aja saime kirja. Teisel rajal ei tulnud enam midagi välja ja kokkuvõttes ka disklahv.
26.04.
Eelmise nädala lõpp möödus meil Elini juures maal olles. Kahjus ei saanud Erk ja Yarra, Clara ja Grimaga joosta, sest esimesel oli jooksukas ning koos olles oleks asi väga lõbusaks kiskunud. Nimelt on Yarra meil eriline naistemees, kes vingus pidevalt ukse taga, selle asemel, et joosta looduses ringi ja karjatada kanu. Viimase tegevuse on Erk eriti hästi omandanud. Muudkui jõllitab ja luurab neid. Igaljuhul said koerad mitmeid päevi vabalt ringi joosta ning lollusi teha. Esmaspäeval (25.04.) enne meie trenni jõudsin veel mõned tunnid Elini juures olla ning enamuse sellest ajast kaevas Erk tohutuid auke maasse. Ühega jõudis nii sügavale, et ainult lipendav saba ja tagumik paistis veel välja. Ise oli asjaga väga rahul!!!
Trennis jooksime ühe raja esimest poolt ning harjutasime erinevaid võtteid. Trenni lõpus proovisime slaalomit, nii et saadame ühelt poolt ühe käega ja lõpus läheme ise teisele slaalomit ning võtame koera teise käe peale. Kui paremalt poolt slaalomisse minna, siis toimib meil kõik väga hästi. Pigem on probleemiks vasakult poolt slaalomisse sisenemine. Juhul kui ma Erguga kaasa ei lähe, siis kipub ta slaalomisse sisenema teisest või kolmandast vahest. Seekord tulid meil kõik korrad väga hästi välja, peale selle, et ma jäin slaalomi lõpus passima ja oleks koera tagant poolt jalgadesse saanud, kui oli vaja teise käega edasi minna.
Teisipäeva võib kirjeldada uue sõimusõnaga "Eesti ilm", mis kujutas endast kuni 5 kraadi sooja ja lausvihma. Kohe kuidagi ei tahtnud välja minna. Hommikul käisin koeraga jalutamas, nii umbes 1,5 tundi ja sattusime just sellisele ajale, kui väga ei sadanud. Peale seda ainult kallas ning mõtlesin, kas trenn ikka toimub või teeks ise poppi. Kuna selleks ma Tartusse jäin, siis otsustasin ikkagi minna. Muidu oleks läinud ülikooli väljasõidule. Lõpuks olime kolmekesi trennis ja mina jooksin ka Claraga, kes oli palju parem kui Erk. Seekord ei õnnestunud meil Erguga raja läbimine praktiliselt üldse. Kui kontaktid toimisid normaalselt, vahel isegi ideaalselt, siis tõkete läbimine oli katastroof. Pulgad lendasid igas ilmakaares ja eriti hulluks läks olukord klassikalise "S" läbimisel. Lõpuks pidimegi katkestama, sest Erk ei suutnud seda ära teha. Lõpetasime muidugi positiivselt, nii et ta jättis selle püsti, aga raja sees ei suutnudki ta seda teha. Koguaeg ajas tagakehaga tõkke maha. Erk hüppas nii, et pööras ennast juba õhus ja ajas kogu tagakehaga ühe tõkketiiva ümber.
19.04.
Viimase nädala jooksul liikusime palju looduses ning saime paar päeva olla üksi kodus. See tähendab mehed (mina, Erk ja Yarra) chillisid rahus ja vaikuses. Hommikuti oli meil alati vaikus majas, võrreldes tavaliste päevadega, kui Yarra hakkab mingist hetkest vinguma ja mölisema. Viimasel ajal on ta hakanud seda ka õhtuti tegema, aga kolmekesi olles oli koguaeg vaikne. Kolmapäeva õhtupoole käisime Erguga jooksmas ja Yarra oli samal ajal trennis ning pärast magasid mõlemad kuni kella 22ni, mil läksime õhtusele jalutuskäigule. Neljapäeval käisime õhtu poole kõik koos jooksmas ning koerad puuke korjamas. Neid tuleb juba iga päev loomadelt ära noppida. Mõni jalutab veel ringi, enamus on juba kinnitunud, aga ehk rohkem ei hakka nad külge kuna täna (19. apr) sai rohi Ergule peale pandud.
Reedest kuni pühapäevani käisime Elini juures maal, kus loomad said ennast lolliks joosta. Yarra laupäeval ei käinud meiega kaasas, aga kahel ülejäänud päeval oli kohal. Kahjuks ei saanud nad Clara ja Grimaga joosta, sest mõlemal oli jooksukas. Yarra käis muidugi pidevalt ukse taga vingumas, et teda sisse lastaks või teisi välja, aga seda ei juhtunud. Tegime vahetustega. Mingi aja olid isased väljas ja emased toas ning mingi aja vastupidi. Yarra küll pandi toas olles puuri, kus ta kõvasti vingus, aga lõpuks leppis. See eest oli neil õues väga lõbus, kui nad kanu taga ajasid ja muidu ringi jooksid.
Esmaspäeval oli trenn maneeži juures väljas ja nagu meil kombeks, siis sinna me jookseme. Nii saab koera juba piisavalt soojaks ja ei pea eraldi teda trenni ajast soojendama. Pluss on veel see, et Erk saab natukene vastupidavust juurde.
Rada oli päris keeruline (valged numbrid) ning meil ei tulnud see kohe kuidagi välja. Pidevalt ajasime pulki maha. Algul proovisime lahendade kolmel eri viisil takistusi 1-3. Esiteks jooksime paremalt poolt tõkkeid koos koeraga, mis tundus olevat kõige kiirem. Siis proovisime tagantkäega viskamist ja teise käega edasi juhtimist, olles ise teise (2) tõkke suhtes seljaga. Mina polnud seda varem teinud ja kohe ideaalselt ei õnnestunud ka, aga koer sai asjast aru. Lihtsam variant selles olukorras oleks valssi rakendada, aga meil oli eesmärk just see pidev seljaga olek (koer jääb hüppel selja taha). Kolmas võimalus neid kolme takistust joosta oleks vasakult poolt, kuid siis peab väga täpselt teadma kust sa alustad ja millise kaare koerale tekitad ning peale teist tõket teed eestlõikamise. Imekombel saime ka sellega hakkama, aga sealt edasi lagunes meie koostöö. 4 takistus ei tahtnud kohe kuidagi üleval püsida. Erk suutis seal igasugu asendeid võtta ja korra jäi sinna rippuma nagu kuivama pandud pesu. Nii mõnigi (Ettie) suutis samasugust asendit seal korrata, aga teistel takistustel. Põhimõtteliselt osutuski see taksitus 4 meie kõige suuremaks komistuskiviks. Edasi pidin ma Erguga kaasa jooksma 5-7, et ta kiiremini liiguks. Stefi jutu järgi muutus Erk kohe loivavaks, kui ma ei liikunud temaga kaasa. Takistustel 9-11 jäin ma koguaeg hiljaks, sest kontrollisin liiga kaua 9. ja 10. taksitust ning ei jõudnud korralikult eestlõikamist teha peale 10ndat. Paar korda vist õnnestus ideaalselt. Ja muidugi oli probleemiks sealt järgnevad 11-12 takistused. Koera pidi kätte saama peale 11ndat ning saatma ta ümber 12nda takistuse tagumise tiiva, et poomile mineku trajektoor oleks sujuvam. Jama oli selles, et peale 10ndat eestlõikamist tehes jõudsin ma liiga kaugele, peaaegu 12 takistuse juurde ja siis oli ebamugav koera kahe tõkke vahelt kätte saada. Pidi enne 11ndat tõket ikkagi pidurdama ja ennast pöörama.
Lisaks tegime joonisel mustade numbritega tähistatud kombinatsiooni, mis tegelikult oli edasine raja osa, aga meie sinna ei jõudnudki ning tegime seda eraldi. Koer tuli saata tõkke taha ja siis sülepöördega tunnelisse ning tunnelist väljudes saata sülepöördega edasi slaalomisse. Kõigepealt ei tahtnud Erk aru saada, mis asi on taga, vaid tormas koguaeg tunnelisse. Kui ma seisin tõkke keskel, siis sai ta asjast lõpuks aru ja saime oma sooritust jätkata. Tunnelist väljudes jõudis Erk muidugi ühe 180 kraadi pöörde teha ja siis tormas slaalomisse, aga kui me teist korda seda sooritasime, siis tuli super hästi välja. Teisel korral tegina ma nii, et astusin juba siis tunneli suu ees sammu ja tegin käega sülepöörde, kui Erk oli poole tunneli peal, aga ta nägi mind ja jooksis kohe tunnelist väljudes slaalomisse.
Teisipäeval jooksime Peter Holmbergi rada. Algul tegime õiget pidi ja siis jooksime täiesti vastupidi. Midagi väga keerulist polnud ja meie esitus oli küllaltki tasemel. Kiiruses ja sujuvuses jääme Ettiele kõvasti alla, aga me vähemalt üritame ennast arendada.
Rääkides pisut rajast, siis natukene keerulisem koht oli 11 takistuse lahendamine. Parimaks variandiks pidasime olukorda, kus ise seisad juba tõkke kaugemas tiivas ja näitad käega üle tõkke, et koer tunnelist väljudes läheks tõkke teisele poole. Sealt edasi teed eestlõikamise ja saadad koera 12. takistuse peale. Ülejäänud rada oli korraliku vormistamise küsimus. Juhul kui midagi valesti läks, siis ikka enda süül.
Tagurpidi sama rada joostres, tekkis see probleem, et rada ei jäänud korralikult meelde. Olid ju just teistpidi seda teinud. Nüüd ei tahtnud meil selle raja 11. takistus üldse kohe välja tulla. Ma pidin minema täiesti A-takistuse alguse peale, et Erk tuleks minuga kaasa ja ma saaks ta saata õigelt poolt 11. takistust (tõket), muidu võttis ta kogu aeg seda valelt poolt.
13.04.
Eelmise nädala lõpus läksime kogu kambaga Tallinnasse, sest laupäeval toimusid Maardus võistlused ja lisaks tahtsin autol rehvid ära vahetada. Seega suundusime minu koju juba reede õhtul, aga reede hommiku poole käisin mõlema koeraga Emajõe ääres pikemal jalutuskäigul. Nimelt õpime Yarraga korralikult väljas liikuma, mitte tormama. Enamasti võtab õppust Erk, mitte Yarra, aga vaikselt teeme ka kelpie'ga edusamme. Vahepeal on vaja muidugi omavahel maadelda ja teineteist karjatada. Samas ei taha Erk väga palju joosta võrreldes Yarraga. Ei ole siiani aru saanud, mis tal häda on. Ainult agilityplatsil on ta nõus koguaeg jooksma.
Kuid minnes nüüd tagasi reisimise ja võistluste juurde, siis said mõlemad koerad mitu päeva koduaias joosta ja naabrite koertega muljeid vahetada. Laupäeval käisime võistlustel ning koerad said ka halli kõrval oleval tühermaal ringi joosta. Harjumatu oli muidugi see, et võistlused algasid hommikul vara, sest reeglina on maksid peale mini/midisid ja meie rajad algavad alles kella 13 paiku. Seekord oli meil selleks ajaks juba võistlus läbi ja terve ülejäänud päev vaba.
Võistlusest rääkides, siis Monika Põllu rajad olid iseenesest sujuvad ja kiired. Polnud mingeid meeletuid keerutamisi. Videod lähevad mingil ajal üles inglise keelsesse blogisse, aga kirjaliku ülevaate teen ka siin. Alustasime hüpperajaga, kus saime mõnusalt 15 "punni" ehk minu juhtimisvigade tõttu pulgad-pulgad-pulgad. Esimene pulk lendas lihtsalt minu kehva lahendusoskuse tõttu. Seal oleks saanud teha kaks tagant lõikamist, mis jätaks pulgad üles, aga võtaks koeral hoo maha, sest ta kontrollib koguaeg (vaatab tagasi) kus ma olen ja mida näitan. Ülejäänud kaks pulka kukkusid minu kehva ajastuse ja käega rapsimise pärast. Ajaliselt olime teised, aga kokkuvõttes alles 17ndad. Mitte just kõige parem algus võistlustele, aga panime edasi ja teisel, agilityrajal saime DSQ. Täpselt samuti nagu hüpperajal oli ka siin keerulisem koht kohe algul. Peale kahte tõket oli poomi valik ehk poomile minek oli kahe tunneliotsa vahel. Kuna me polnud pikka aega treeningutel valikut teinud, siis oli tõenäosus, et väikse vea korral tormab ta kohe tunnelisse ja seda ma suutsin koheselt korraldada. Nimelt otsustasin lahendada alguse teisiti kui Stefi, eestlõikamisega, aga olin liikunud juba liiga kaugele ja jäin Ergule ette ning juhatasin ta otse tunnelisse. Nüüd me taidlesime poomi-tunneliaukude ees, kuni Erk suutis lõpuks poomi välja valida ning saime jooksu jätkata. Kolmandal rajal meid vähemalt maha ei võetud, aga hõisata ka ei saa. Jooksime läbi kahe tõkke (10 punkti) ja langesime kohe kokkuvõttes 12ndaks. Raja õppimise ajal otsustasin, et proovin enamus kohtades eestlõikamisi, et oma jooksu trajektoori võimalikult sujuvaks muuta. Rada oli täpselt selline, et anna ainult hagu ja juhata korralikult. Ideaalselt mu plaan ei õnnestunud, aga väga kehvasti ka ei läinud. Üldine pettumus oli muidugi vigade suur rohkus ja kohad teises kümnes.Esmaspäeval tegime trenni juba maneeži juures väljas ning jooksime rada, kus olid laupäevase võistluse takistuste asetused sisse pikitud. Just need kõige problemaatilisemad kohad. Rada algas selliselt nagu võistluste teine rada (1-4 takistused), kus me poomi valikus disklahvi saime. Seekord õppisin seda lõiku tegema nii nagu Stefi selle algselt lahendas ehk oli kogu aeg vasakul pool ja lasi koeral teise takistuse juurest ise poomile minna. Enne tuli muidugi "poom" öelda. Täitsa toimis. Järgmine huvitav koht, mis natukene probleeme valmistas, olid takistused 5-8. Minnes 7ndale takistusele oli võimalik kasutada nii eestlõikamist (halb lahendus), valssi (ei tulnud kõige paremini välja) ja sülepööret (otsustasin lõpuks selle kasuks). Pikema harjutamise peale toimiks meil valss võibolla isegi paremini kui sülepööre, aga hetkel oleme mõlemad osades asjades väga kehvad. Mina koordinatsioonis ning Erk pööretel ja asjadest aru saamises (õiged valikud "slaalom", "poom", "taga" jt). Viimase pärast tekkiski meil probleeme takistuste 9-11 läbimisel kui ka 13 takistuse tagant poolt võtmisel. Ikka pidin ma kaasa jooksma ja Erku ninapidi vedama.
Teine koht, kus takistuste asetus oli sarnane võistluste hüpperajal olnuga, olid takistused 15-18. Põhiline koht, mis probleeme valmistas olid 17-18 takistus. Võistlustes kasutasin seal paremal pool jooksmist, aga parem variant oleks olnud tagantlõikamised, mida me nüüd trennis ka tegime.
Teisipäeval, Lohkvas, jooksime A.Brandl'i skeemide alusel tehtud radu, ilma mingite muudatusteta. Kaks rada, mida me jõudsime teha on all olevatel jooniste ning tegime neid samas järjekorras. Esimesel rajal oli päris mitu jama kohta, mis meil ei tahtnud kuidagi välja tulla. 3nda tõkke pulk kukkus aegajalt (õnneks ainult paar korda) ja siis oli sihuke ebamugav vahe 3-4 takistuse vahel, et ma jooksin koguaeg sinna 4ndasse eestlõikamisega sisse. Hämmastaval kombel tuli see meil ikkagi välja. Järgmine üli ebamugav koht oli 9's takistus, kuhu ma pidin koeraga koos minema, sest ta otsustas ära unustada, mida tähendab käsklus "taga" ja siis ajas ta selle pulga koguaeg maha. Stefi jutu järgi jäin ma koguaeg ette (vahepeal tõesti), aga osaliselt tundus, et tõmbasin käega valesti. Igaljuhul ei tulnud see osa rajast meil üldse välja. Ühel korral vist õnnestus ainult. Kohe selle otsa oli kiik, millelt Erk otsustas alatasa ilma loata (käsuta) lahkuda. Siis viskas mul Ergu tegevus juba üle. Õnneks suutsime ülejäänud raja korralikult läbida ja suuri prohmakaid ei teinud.
Teisel rajal läks meil pisut paremini. Seal oli kõvasti taha saatmisi ja seekord need toimisid ning pulgad jäid ka üles enamus kordadel. Arvasin et 4ndast 5ndasse minnes, ajab ta eestlõikamist tehes tõkke kindlasti maha, aga ei ajanudki. Edasi läks enamvähem ning keerulisema võtte koht oli jälle takistus 11. Seal pidi kasutama sülepööret, et saata koer ümber tagumise tiiva kiigele. Kiigel ei tahtnud me taaskord püsida, sest mul tuli teha eestlõikamine peale kiike ja koer lahkus iga kord ilma loata, kui ma olin ta eest läbi jõudnud. Põhimõtteliselt reageeris ta mu käe liigutusele, mida ta ei tohiks teha. Eriti raske ongi see olukorras, kus ma pean peale kontakti pooli vahetama ja ei tea, mida Erk on seljataga korda saatnud. Kas ta ootab ilusti kontaktil või istub mul p...es kinni ja vahib nagu hull otsa, et mida ja kuhu edasi.
05.04.
Erk käis paar päeva (N-L) Tallinnas mehe tegusid tegemas ning sai muuhulgas osaleda seal toimunud treeningutel. Ega ma täpsemalt ei teagi, mida ta seal tegi, aga olevat väga hästi hakkama saanud ja muu eluolu stressi ei tekitanud. Üldiselt tal polegi mingit probleemi kellegi teise juures elamise/olemisega. Erk on varasemalt lühemat või pikemat aega viibinud Elini, Stefi, Petsi, minu vanemate ja hoidjatädi Ulla juures ning kõik on rahul olnud.
Oma koera sain tagasi laupäeval peale lõunat. Ootasin juba hommikust peale, mis meeleolus Erk tagasi jõuab, kuid saabumine venis ja seetõttu venis meil ka ühine perekondlik väljaminek. Nimelt tahtsime ilusa päikesepaistelise ilmaga minna discgolfi mängima ja sel puhul ka koerad kaasa võtta, aga tuli välja, et kõikjal on rajad veel suletud. Osades kohtades sõideti veel suuskadega, ühes kohas oli RMK'ga probleeme ja Tähtveres polnud discgolfi hooaeg veel avatud, et varustust rentida. Isegi korvidele oli prügikotid peale tõmmatud. Lõpuks jalutasin Erguga lihtsalt Tähtvere puhkepargi ümber, samal ajal kui teised rulluiskudega rullirajal ringe tegid. Päras käisime veel mõlema koeraga Tähtvere rabas jalutamas. Minu jaoks oli see päris huvitav, sest polnud seal kunagi käinud. Ainult tavaline jama vaevas - matkasaapad on omadega läbi (Salomonid - 2 aastaga!!!!) ning jalad olid pärast jälle märjad. Muidu saime kenasti hakkama, aga kahjuks loomi ei näinud.
Pühapäeval 03.04 oli Säde karikasarja 3. etapp, kus kohtunikuks oli Keida Tirmaste. Seekord oli kavas üks hüpperada ja kaks agilityrada. Kõik olid muidugi Open rajad. Raskusastet ei mäleta, aga rohkem olid need A1 tasemel, kuid ega see neid kergemaks teinud. Pigem raskemaks, sest kiirused ja vahemaad on suuremad. Enam pole selliste vahemaadega harjunud ning seetõttu tekib raskusi juhtimisega, sest ei jõua nii kiiresti õigesse kohta kohale. Raskemad rajad (A3) on nikerdamiste ja keerutamistega, mille tõttu kiirused väiksemad ja rolli mängib rohkem keha asend, kui lõputu tormamine ühest kohast teise.
Hüpperaja suutsime peaaegu puhtalt läbida ehk "käkkisime" kogu raja ära viimasel tõkkel, mille Erk maha ajas. Muidugi mõista oli see minu süü, aga pisut peab pahandama ka Ergu trajektooride üle, mis olid nagu tehiskaaslase trajektoorid orbiidil. Ma jõudsin suuremates pööretes juba magama jääda, kui tema rajal ringi tormas.
Mõlemal agilityrajal saime DSQ, sest esimesel rajal kordasin kiike ja teisel rajal tuli Erk slaalomist varem välja ning ma ei märganud seda. Eelnevast on näha, et meil ei taha võistlustel enam kontaktid ja mõned muud kiired kohad välja tulla. Sellest on päris suur probleem saamas. Trennis tuleb kõik super hästi välja, aga Erk on õppinud, et võistlustel ei järgne mingit jama ning tormab kontaktidelt minema. Samas ei taha teda ametlikel võistlustel rajalt maha korjata, sest jooksu hind on päris kallis ja Eestis on reeglina 3 jooksu ühel võistlusel, mis on päris vähe.
Aprillist on meil trennid esmaspäeviti maneežis ja teisipäeviti Lohkvas, kuid kahjuks jäi meil esimene trenn vahele, sest olin hambaarsti juures. Õnneks sain natukene Lohkvas kontakte harjutada, kui käisin Helenil ja Yarral järel. Järgmisel päeval olime ise Lohkvas trennis ja jooksime täitsa mõnusat rada. Kontaktid toimisid enamvähem, aga hõisata ei saa. Ühe korra teeme jama ja järgnevad õigesti, aga võistlustel sellist võimalust ei ole, et saaks uuesti teha. Tõsiseks väljakutseks sai taaskord slaalom, kuhu sisenemine ei olnud keeruline, aga Erk jäigi teisest vahest sisse jooksma, kui ma teda päris ninapidi esimesse vahesse ei viinud. Ülejäänud osaga rajast võis rahule jääda. Üritan skeemi ka üles panna, kui meelde tuleb, mis moodi esimesed tõkked paiknesid.
Paar päeva hiljem on skeem tänu Stefile olemas ja nagu ma aru sain, siis oli meie trenni skeem, kellegi A. Brandl'i skeemi põhjal tehtud.
31.03.
Märts saab läbi ning tuleb selle kuu asjad kokku tõmmata. Kahjuks jäid viimased kaks trenni 27. ja 28. märtsil ära, sest Stefi käis Soomes võistlus maratoni tegemas ja meil oli pikk nädalavahetus. Kasutasin seda aega kodus käimiseks ja Erk sai tänu sellele natukene mere ääres mütata.
Nädal varem toimusid meil trennid nagu tavaliselt, pühapäev Sepas ja esmaspäeval maneežis. Kahjuks radadest pilte pole pakkuda, aga harjutasime mitmeid lõike erinevate võtetega. Oli päris palju tegemist, et Erk pulki maha ei ajaks ja kontaktidel püsiks ning pöörete raadiused väiksemaks saaks. Mingil määral on ta muutunud paremaks, aga eks see sõltubki sellest, palju me trenni teeme ja vaimselt aktiivsena hoiame.
Kolmapäeval 30.03. käisime Sepas ise natuke nokitsemas ja seltsi pakkumas. Harjutasime slaalomit ja kitsast pööramist ümber tiibade. Hämmastaval kombel tuli slaalom enamus kordadel välja, aga kaugemalt saates kipub Erk ikkagi teise või kolmandasse vahesse lipsama.
14.03.
Mõned nädalad on möödunud viimasest postitusest ja peaks midagi jälle kirjutama.
Käisime 5 korda Ruudu Remmelgase (EMÜ väikeloomakliinik) juures füsioteraapias, et lasta ennast natuke mudida, siinkohal mõtlen ma muidugi Erku. Tegime 4 kordse elektriravi kuuri ühele tagajala lihasele (hetkel enam ei mäleta, mis nimeline) ning õppisime ära ühe venitusharjutuse, mis venitab nii seda lihast kui ka kõhulihast. Viimane oli samuti valulik ja pinges. Nüüd muudkui venitame ennast peale trenne ja jooksmas käimist. Tõenäoliselt oligi see varasem valulikkus pisut liiga suurest koormusest ja lihaste pingest. Praeguseks on olukord kõvasti paranenud ja Erk ei ole enam kiununud. Treenime ja jookseme rõõmsalt edasi.
Rääkides nüüd põhjalikumalt meie arsti juures käikudest, siis oli päris huvitav, sest pidime tegema asju, millega varasemalt polnud kokkupuutunud. Esiteks tegime tutvust käimislindiga, millele peale saime lihtsalt, aga kui see järsku liikuma hakkas tuiskas Erk sealt viuhti minema. Proovisime siis uuesti ning seekord jäime kenasti seal peal astuma, kuigi korra hüppas ta veel maha. Mina andsin aegajalt maiust ja nii me siis tatsusime. Kõigil kolmel järgmisel korral oli Erk väga korralik, ainult vahel jäi unistama ja liikus koos lindiga peaaegu maha. Siis tuli eestpoolt ruttu ärgitada "tule-tule-tule", et päris maha ei prantsata.
Eelnev oli lihaste soojendamiseks, et saaks teha muid harjutusi ja elektriravi. Samal ajal kui elektriimpulsi- aparaat peal oli, masseeris ja venitas Ruudu Erku. Meil on muidugi selle rahulikult lamamisega ikka tõsine tegu, koguaeg peab jälgima, et midagi kahtlast ei tehtaks. Käpad konksu keha alla, et keegi neid mitte mingil juhul ei puutuks ning veel vähem venitaks. Seega põhilisteks tegevusteks oligi 15 min soojendust ja 15 min elektriravi ühele jalale koos sama külje venitused ja massaaži ning sinna otsa ~10 min teise külje venitused.
Kahel korral tegime ka lisaharjutusi, mis pakkusid minule rohkem huvi, sest me polnud kunagi erinevate vahenditega tasakaaluharjutusi teinud. Saime proovida pehmete kondikujuliste patjade kui ka ümmarguse suure plaadi peal (all on mügarik) seismist ja käppade andmist ning kummalegi küljele painutamist. Erk sai väga hästi nende kõigega hakkama ja Ruudu ütles, et tal on väga head siselihased tasakaalu hoidmiseks. Samas on ta üks punnlihastes tüüp nn sprinter nagu minagi kunagi olin. Kahjuks enam mitte, sest ei tegele nii aktiivselt enam spordiga.
Füsioteraapia edukalt läbitud, alustasime vaikselt jälle jooksmas käimise ja muude aktiivsete tegevustega. Kõigi nende protseduuride peale muutus Erk ka pisut rõõmsamaks, sest valu kadus ära ning vaimsed tegevused (uued harjutused ja keskkond) väsitasid teda. Kuna ma pole ise Ergule piisavalt vaimset tegevust andnud, siis kindlasti ta rõõmustas meeldiva vahelepõike üle arstikabinetti, kus teda ei torgitud ja muid ebameeldivaid protseduure ei tehtud. Nüüd võimleme ja venitame peale igat vähe pikemat aktiivset tegevust (jooksud, trennid, matkad).
Möödunud perioodi jäi sisse ka üks Säde karikaetapp, kus esimesel rajal suutsime me päris head kiirust näidata, kuigi jäime Ettiele alla, aga ega me neid kiireid emaseid tõenäoliselt ei võidagi. Muidugi juhul, kui nad rajad korralikult ja puhtalt läbivad. Nende kerguse ja pööretes voolavuse vastu pole meil midagi vastu panna, peale puht sprinterliku "poweri", millega tõmbame vähemalt sirgetel neile järele. Aga no see selleks. Minnes võistluse enda juurde, siis algul oli kaks Open hüpperada ning lõpus üks Open agilityrada. Esimene rada, kus me head kiirust näitasime, oli sihuke A1-A2 tasemele. Teine rada oli pisut raskem, sihuke A2 tasemele, aga meie suutsime tohutu soperdise seal korraldada, nii et tulemuseks nagu õigetele sportlastele kohane, disklahv. Agilityrajal tegime ka igasugu lollusi, see vääris lausa erilist annet. Ühes kohas, kus sai kolme eri võtet kasutada, suutsin ma valida kõige halvema variandi. Imekombel me seal disklahvi ei saanud, aga jukerdasime kõvasti ning kulutasime tohutult aega. Tõrke saime ikka kirja, sellest pääsu polnud.
Mõned takistused peale seda eelmist olukorda leidis aset eriti huvitav situatsioon. Nimelt oli tee A-takistusele ja ma täiesti kindlalt ütlesin käskluse "üles", aga mida tegi Erk, jooksis koos minuga A'st mööda ja suundus tunnelisse, mis oli A-takistuse all. Kuna mina jäin seisma, siis ei osanud Erk ka enam midagi teha ja pistis nina tunnelisuust sisse, kuid tõmbas selle kohe ka välja. Mina olin veel hämmeldunud sellest, et ta A'd ei võtnud ja nii me seal siis jukerdasime. Jooksin siis lõpuni ära ja kunagi hiljem avastasin, et saime seal ainult tõrke, selle A-takistusest mööda jooksmise eest. Mina oleks küll omale disklahvi andnud, tunnelisse kiikamise eest, aga no kohtunik otsustas sedasi, siis olgu nii.
12. märtsil käisime Maardus võistlemas, kus kohtunikuks oli ungarlane, Zsofi Biro, kelle rajad olid täis teravaid nurki ja meeletut nikerdamist. Lisan siia kui ka põhi blogisse radade pildid. Kui neid vaadata, siis ei tundugi väga jubedad ja tegelikult need polnud ka. Ainult ehitamise ja õppimise ajal mõtlesin küll, et kohtunik on päris hulluks läinud. Päev iseenesest oli ka päris hull, sest mul oli lisaks enda "tainale" kaasas teine pere liige, "tumba" ehk Yarra. Enamuse ajast pidi ta autos istuma ja vaatama, kuidas teised koerad õues jalutavad. Õnneks sai ta peale igat Ergu jooksu ise välja jalutama ja kuna päike paistis, siis oli autos päris soe, muidu oleks Yarral pikapeale külm hakanud. Seega saime kõik hästi hakkama ning läheme siinkohal võistlusega edasi.
Alustasime agilityrajaga ja kohe alguses saime DSQ kätte, sest ma olin aeglane (s.t. kontrolliv) ning ei jooksnud piisavalt kiiresti edasi, et näidata õiget suunda. Erk oli jälle nii äksi täis, nii et ma oleks jalgadest ilma jäänud, kui ta tuiskas nina eest läbi valesse tunneli auku (esimesel pildil takistused 3-4 (tunnelid)). Edasi jooksin ma juba lõdvalt, sest koha eest me enam ei võidelnud.
 |
| 1. agilityrada |
Teisel agilityrajal olime vähemalt selles mõttes paremad, et disklahvi ei saanud, kuigi tegelikult oleks pidanud. Kokkuvõttes saime kümneka (10) ühe pulga ja ühe tõrke eest ning 15nda koha. Iseenesest täiesti tavaline jooks, kui mitte arvestada kehva aega. See oli põhjustatud just sellest tõrkest, mille tõttu meid tegelikult oleks pidanud diskvalifitseerima, aga ju kohtunik ei pannud tähele. Rada kulges poomilt otse tõkkele ja siis järsk pööre vasakule kiigele (2.agilityrada, takistused 5-6-7). Erk tuli peale tõket kiige suunas ja astus tegelikult korraks ühe käpaga kiigele, kuid jooksis siis kiigest mööda. Pärast jukerdasime seal ümber minu, et uuesti kiigele saada ning tegime rada edasi. Reeglite järgi oleks me pidanud seal disklahvi saama, sest võtsime kiike teist korda. Muidugi oli selle rajal ka Maardu õudus ehk rõngas, mille me oleme suutnud enamus kordadel purustada, kuid seekord jäi rõngas rõngaks (magnetid olid tugevad) ja kahte vorstijuppi sinna rippuma ei jäänud.
 |
| 2. agilityrada |
Kolmandana tuli hüpperada, kus ma oleks oma lohakuse tõttu kogu jooksu kihva keeranud. Nimelt olin suure hooga õigest kohast mööda pannud. Õnneks tuli viimasel hetkel meelde, kust rada läheb ning jõudsin nibin-nabin koeral eest ära ja õiget suunda näidata. Korraks võttis see päris kõhedaks, aga suutsin ennast kokku võtta ja lõpuni joosta. Tasuks saime 1. koha ja puhta raja. Siinkohal tuleb Erku ja ennast kiita, sest see oli meie kolmas puhta rajaga võit. Nüüd saame Eesti Agility Tšempioni tiitlit taotelda.
 |
| hüpperada |
Lisan siia ka ühe trenniraja, mida 28. veebruaril Sepa hallis kasutasime. Sel päeval andsin mina trenne, sest Stefi oli lõunanaabrite pool võistlemas. Borderite trennis oli kohal Clara ja Pippin ning põhimõtteliselt said nad privaattrenni. Erku ma ei hakanud võtma, sest ta oleks pidanud seal terve päeva passima ning oleks koguaeg lõuanud. Seega toodi ta mulle alles peale kõigi teiste trennide (borderite rühm, algajate rühm ja kutsikate rühm) lõppu. Saime vist mõned korrad joostud, kui Erk oli täiesti läbi. Tervet rada me ei suutnudki korralikult läbida. Kusagil tuli ikka mingi viga sisse.
22.02.
Möödunud nädala uudiseid.
Käisime jälle natukene jooksmas, et traavi harjutada. Tegelesime sitsimise harjutamisega, et tagumisi jalgu treenida ning jagelesime teineteisega igapäev.
Kolmapäeval tormasime kiiruga arstile, sest Erk ei püsinud enam paigal ja niutsus ning tiirutas vahetpidamata paremat lamamisasendit otsides. See juhtus alles õhtul ja õnneks saime ka kiiresti aja, kuigi pidime sinna kohale tormama. Ma küll mudisin ja katsusin ja üritasin aru saada, mis tal oli, aga et kindel olla, siis käisin ikkagi arstil. Seal katsuti Erk üle ja midagi hullu ei leitud. Lõpuks arvasin, et võibolla läksid tagumised jalad krampi kusagilt või siis üks neist, mis võis täiesti tõenäoline olla, sest me ju üritame koguaeg traavi joosta ja harjutame pidevalt sitsimist. Ergu jalad on ju ka nagu puujalad ja lihas koguaeg punnis. Eks lõpuks ei pidanud vastu ja läksid krampi. Ta ju ei joo ka korralikult, nii et ma ei imesta, et see juhtus. Õhtu lõpuks saime valuvaigisteid ning paari päevaga oli elu nagu lill. Eriti hea oli järgmisel hommikul, kui tüüp oleks nagu laksu all ja mitte midagi ei tunne. Kargas kui pöörane.
Reedel saatsin koera loodusesse Clara ja Grima juurde asumisele kuna laupäeval oli vaja käia ühel terve päeva kestnud seminaril - "Spordipsühholoogia lühikursus koerasportlasele", mida viis läbi Aave Hannus. Oli täitsa huvitav ja oleks kindlasti 20 aastat tagasi eriti kasulik olnud, aga eks see on ka nüüd, tegeldes uute asjadega.
Pühapäeval sain koera trenni ajaks tagasi täpselt samasugusena nagu ära andes. Ikka täitsa tainas, ei mingit korralikust ja vaoshoitust. Aga no sihukesed me oleme, üks on loll ja teine laisk ning keegi ei viitsi rabeleda. Välja arvatud trennis ja võistlustel. Seekord lammutasime Sepas tõkkeid, aga poomi tegime küll üllatavalt hästi. Ma ei öelnud isegi "ala" ja koer suutis enamus kordi täiesti alla välja tulla, mis oli väga super. Üldiselt võttes ei saanud ma ise juhtimisega hakkama, aga kuidagi suutsime asjad ikkagi ära teha.
15.02.
Nädalake on jälle mööda läinud ja ettekanda on piisavalt. Kahjuks jäid meil Erguga 06.02. toimunud Säde võistlusel osalemata, sest ühel meist oli käpp katki. Seekord oli Erk suutnud omal käpa padjast tüki välja saada, aga õnneks mitte väga tõsiselt. Nüüdseks on käpp kõvasti paranenud ja loodame, et varsti on täiesti terve. Halb oli lihtsalt see, et õnnetus juhtus kaks päeva enne võistlusi ja nii jäigi meil osalemata. Ise oleks väga tahtnud osaleda, sest Zeljko Gora oli kohtunikuks (Ergu isa "Tip'i" omanik). Ergust pole mõtet rääkidagi. Tema oleks ükskõik mis hinnaga jooksnud, olenemata sellest, kas käpp oli lõhki või mitte. Vähemalt sain mina toimkonnas olla ja vaadata, kuidas teised jooksevad ning millised rajad Zeljko koostas. Tema koolitusele ma ennast kirja ei pannud, sest see oli ikkagi päris kallis.
Agilitytrenni mõttes läks meil nädal aia taha, kuid jooksmas (loe traavi harjutamas) üritasime ikka käia, sest niisama sai sidemega ja/või sussiga joosta. Korra käisime küll maneežis oma trenni ajal, aga harjutasime ainult stardis püsimist ning vaatasime, kuidas teised harjutusi tegid. Õnneks sain ma vahepeal Clara'ga joosta.
Pühapäeval (14.02) saime Sepa hallis juba puhtalt trenni teha, kuigi kartsin, et seal võib haava uuesti lahti hõõruda, aga õnneks midagi ei juhtunud. Treenisime päris huvitavat rada, kus Ergule oleks pidanud koguaeg tegema seda tõkke ületamist S kujuliselt ning siis eestlõikamise. Nagu arvata oli siis kohe läks lammutamiseks ja me ei saanudki seda tehtud, sest Erk tõmbas kõigil tõketel tiiva maha, pulgast rääkimata. Panime siis torbiku ette, et Erk teeks suurema kaare ja ei võtaks pulka ning tiiba maha. Paaril korral suutis ta siis torbiku minema pühkida, aga pulk jäi üles. Me peamegi nüüd harjutama sellist pööret koos torbikuga. Muud asjad sellel rajal tulid enamvähem. Kõige suurem probleem oligi nende taha saatmistega ja S liikumisega. Umbkaudne rada on joonisel.
07.02.
Saabunud uue aastaga üritame ennast ikka täiendada ja paranda. Loodetavasti suudame ka mõne triki selgeks saada. Kahjuks on viimaste arendamine väga soiku jäänud ning seetõttu tuleb vaimsete võimete arendamine tõsiselt käsile võtta. Suur osa ajast on läinud agilityle, aga kahjuks jäi ka sellega tegelemine viimasel poolel aastal tahaplaanile kuna tööaeg oli nii kehva, et võimaldas trennides käia ainult üle nädala. Seega kogunes meil kuu peale trenne heal juhul 4-5. Ergu jaoks jääb selline trennide hulk väga väheseks ning ta muutuski selle ajaga aeglasemaks. Viimase kuu (jaanuari) jooksul on ta ka korralikult paksuks läinud. Peame kõvasti liigutama hakkama, isegi olukorras, kui mul hetkel enam sissetulekut pole.
Praeguseni oleme pea iga nädala 2 korda trennis saanud käia ja üritanud ka muidu jooksmas käia. Nüüd peame rohkem rõhuma traavi jooksmisele, mis on koerale füüsiliselt palju nõudvam, kui galopp. Erk on meil pisut saamatu selles osas. Tagumised jalad oleks nagu puujalad ja koguaeg on tahtmine galoppi joosta, sest see on kergem. Nii me siis õpimegi käsklust "traav", et pidevast galopist lahti saada, kui jooksmas käime.
Eks ma üritan aegajalt mõningaid trenniradu üles panna, kui mul need meelde jäävad ja midagi väga huvitavat tuleb. Agility kohapealt peame kõvasti harjutama kiiremini pöörama ehk "ringi" harjutus. See on meil koguaeg olnud tõsiseks komistuskiviks võrreldes teistega. Erk on pööretel suhteliselt aeglane. Samuti peame põhjalikult käsile võtma selle paha S pöörde ehk tõke tagant ja siis edasi jooksmine. Koer liigub selle käigus S kujuliselt. Meil kipub see liikumine pisut teistmoodi minema, nii et 90-95%-il juhtudest lendab pulk ja sellest omakorda peaaegu pooltel kordadel ka tõkketiib. Seega korralikult õnnestub 5-10%-l juhtudest, kui oleme puhtad ja ei aja sellisel takistusel tõket maha.
No comments:
Post a Comment