Olin juba täiesti unustanud, et meil on blogi, mida peaks pidevalt uuendama, aga näe, pea kolm kuud on möödas ja mitte midagi pole siia kirjutanud. Kuigi mul on päris palju erinevaid radu üles pildistatud, siis täpsete treeningutega ei suuda ma neid enam siduda. Võin umbmääraselt ja lühidalt kirjutada meie seiklustest ja edusammudest.
Kogu selle kaks ja pool kuud oleme kõvasti harjutanud, vaielnud, ennast üles keeranud (kiiruse mõttes), frustratsiooniga vaevelnud (mina), rõõmustanud, unistanud. Kõik pole meil õnnestunud, aga ehk saame muredest üle ning püüdleme kõrgemale tagasi.
Läheneva suve tõttu on tihenenud meie võistlusgraafik, kuid tulemused pole sellepärast veel väga paranenud. Märtsi algul Maardus toimunud TAKO võistlustel saime järjekordselt kolm disklahvi. Järgnenud võistlusel, mis toimusid paar nädalat hiljem samuti Maardus (A-Koera võistlus), olime juba paremad. Esimesel rajal saime disklahvi, teisel olime viiekaga 14-ndad ja viimase raja, agilityraja, suutsime puhtalt läbida ning imekombel võita. Kiirused, võrreldes teistega olid meil ikka märgatavalt aeglasemad, aga seda ka sellepärast, et meie kontaktid on aeglased ehk stopid. Vähemalt need peaksid olema stopid ning need on olnud meie kõige suuremad probleemid juba aasta aega. Kuna ma lasin korra eksimuse läbi, siis nüüd pean maadlema selle parandamisega.
Nädal hiljem käisin oma teisel Saaremaal toimunud kahepäevasel võistlusel, kus suutsime kuue agilityraja peale ainult ühe puhta jooksu teha, saades sellel 3. koha. Teised rajad nii hästi ei läinud. Esimesel päeval suutsime kolmest rajast ainult ühel aja kirja saada (6. koht, 5 punkti). Teisel päeval saime ühel rajal 7. koha, 5 punktiga, ühel 3. koha ja ühel rajal diklahvi. Tegelikult maadlesin ja vaidlesin mõlemal päeval Erguga kontaktide üle, aga korra jättis Erk ka viimase slaalomivahe tegemata, kui ma slaalomi lõpus eestlõikamist tegin. Samas ajas ta mitmel rajal ka tõkkeid maha.
28. veebruar
Jooksime Marje rada, mis jäi reedesest ja laupäevasest koolitusest üles. See oli iseenesest lõikude harjutamiseks, mitte terve raja korraga jooksmiseks.
Käisin mõlemal päeval loengut kuulamas ning sain sealt väga palju kasulikku teada. Mille eest ja millal koera premeerida. Vahel võib ka karmilt öelda, kui koer lappama läheb, aga alati tuleb ta sealt halvast välja tuua, premeerides mingi positiivse käsu eest. Koer peaks teadma põhi käske (taga, tunnel, slaalom, poom, kiik, A) ning kindlasti reageerima oma nime peale, mis aitab tähelepanu enda peale pöörata ja on suureks abiks serpentiinis vahele tõmbamisel.
21. ja 23. veebruar
Tegime sama rada mõlemal päeval, sest seekord oli neljapäevane trenn samuti Tila hallis.
Rada ise oli päris keeruline ja seepärast harjutasime algul üksikuid lõike, mis olid raskemad ja kus oli võimalik erinevaid lahendusi kasutada. Nt kolme erinevat lahendust proovisime 7-9 takistuste juures. Rasketeks kohtadeks kujunesid lõigud 4-7 ja 14-18, sest seal pidi ühe takistuse koer ise võtma, nii et kaasa ei lähe. Nende puhul meil raskusi ei tekkinud, kuid selle 7-9 takistuse lahendamine kolmel eri moel ei tahtnud meil väga hästi õnnestuda. Lõpuks saime nendega hakkama, aga väga suurte pingutustega, eriti minu poolt. Elektrokeemilised impulsid ei tahtnud kohe kuidagi töötada ja kõik oli lühises.
Kokkuvõtvalt kogu rada tehes oli meie peamiseks probleemiks tõkete pulkade mahaajamine, eriti 8. takistus.
18. veebruar
Toimus selle aasta esimene Säde agilityvõistlus, kus kohtunikuks oli Indrek Tirmaste.
Seekord sai joosta jälle kolm agilityrada, mis polnud väga rasked, aga halva juhtimisega võis täiesti puusse panna, mis meiega kahel korral ka juhtus. Mõlemad korrad võtan enda süüks.
Esimese raja suhteliselt alguses jätsin ma Ergu omapead ja ei kutsunud õigeaegselt ning juba oli ta tunnelisse kadunud. Saime oma disklahvi kätte, millele aitas lisaks eelnevale kaasa ka liiga kõrge käsi, aga sellegi poolest jooksime edasi ja ei teinud sellel rajal ühtegi viga. Võiks öelda et klassikaline algus võistlustele.
Teisel rajal võtsime ennast kokku ja üritasin ise pisut rahulikumalt võtta, mis andis väga hea tulemuse, sest saavutasime kolmanda koha. See oli meil üle pika aja kiire ja puhas rada. Kripeldama jäi suur ajaline vahe Ettie ja Süsiga, aga neile järele jõudmiseks peame meeletult tööd tegema ja osad asjad korralikult selgeks õppima. Muidu olin ma selle jooksuga väga rahul, sest kontaktid toimisid ja mõnusalt sujuv oli joosta.
Kolmandale rajale läksin väga enesekindlalt, et "panen hullu", aga see maksis kohe kätte. Nimelt algus läks kohe sassi ja ei tulnud välja nii nagu ma plaanisin, kuid õnneks midagi maha ei ajanud ja kõik läks üllatavalt sujuvalt. Seda õnne jätkus väheseks ajaks, sest Erk tuli tunnelist ja pidi poomile minema, aga ma olin nii palju eespool, et Erk lisas sellepeale ainult kiirust ja poomi lõpu kontaktist ei tulnud midagi välja. Jama oli lihtsalt selles, et ma ei jäänud kontrollima ning tuiskasin ise edasi. Saabus kahe tõkke koht, kus Erk võttis ühe neist valelt poolt ning saime taaskord disklahvi. Eks me tegime sealt edasi, aga koheselt saabus kiik, kust Erk otsustas samuti ilma vabastuseta lahkuda. Sellepeale ma pahandasin ning tegime kiige uuesti. Nüüd tuli kõik välja, aga mina tegin prohmaka, sest tulime rajalt ära ja ma ei premeerinud koera kiige õigesti tegemise eest. Pärast peeti mulle sellepärast "loengut" ja tunnistan, et olen seda iga kord valesti teinud ja tean nüüd, et premeerin koera õige asja eest ja tulen siis rajalt ära.
16. veebruar
Läksime suurte ootuste ja lootustega maneeži trenni, aga saime hoopis üllatuse osaliseks. Kuna tulin jälle maalt suure karja koertega ning jäin pisut hiljaks, siis sain alles kohale jõudes teada, et korralikku trenni me teha ei saagi. Vahepeal oli Stefi küll näoraamatusse teate saatnud, aga ma sõitsin parajasti ja sain olukorrast teada kohale jõudes. Nimelt oli maneež võistluste tarbeks üle kastetud ja seal oli üks suur porilomp. Koertel oli sellest täiesti suva, aga inimesed joosta ei saanud.
Seega panime kõikvõimalikud erinevad takistused ovaalikujuliselt seina äärde, sest seal oli kuivem ning jooksime edasi-tagasi sirgeid, et tuletada meelde rõngast, slaalomit, müüri, poomi, kiike, kaugust ja tõket. Ma pidin jooksma kahe koeraga (Erk ja Grima), kes kumbki absoluutselt sõna ei kuulanud ja lõugasid nagu pöörased. Vahepeal läks meil küll asi käest ära ja ma vihastasin päris korralikult ning sõimasin Ergul näo täis. Koguaeg tilbendas rajal ees ja lõugas. Grimaga olid osaliselt samad jamad ja joostes ei suutnud ta ühelt poolt "rõngast" hüpata.
Koerad nautisid kogu seda melu täiega, sest koguaeg sai joosta ja seda oli võimalik teha täiskiirusel. Stefi ütleski, et Erk on sellest pidevast raja ääres passimisest meeletult närvi ja äksi täis läinud kuna ma jooksen nüüd ka Grimaga. Säärast lahendust soovitan kõigile. Tuleb vahepeal joosta teise koeraga, sest see stimuleerib enda koera meeletult ja ta muutub samasuguseks hulluks nagu võistlustel. Selle kaudu on võimalik mitmeid detaile palju paremini harjutada (nt kontaktid), sest meeleolu on palju kõrgem, kui tavalise trenni ajal. Meil juhtuski selle trenni ajal nii, et Erk hakkas lõpuks ennast ise poomilt vabastama ja sai natuke pahandada ning kohe korrigeeris ennast.
Platsist pilt ka
14. veebruar
Nn sõbrapäev või valentinipäev, kuidas keegi nimetab. Aga nagu üks raadiosaatejuht eelmise päeva hilisõhtul ütles, siis peaks see olema päev, kus kõik peaksid meeles omale tähtsaid inimesi ja julgeksid seda välja öelda, et nad on olulised ja kallid, sest see ei ole enesestmõistetav. Tehke seda silmast silma...
Yarra sai täna kahe aastaseks ning pühapäeval käis ta oma esimesel näitusel, kus sai väga hea hinde, mis on piisav, tulevikus agility tšempionitiitli kinnitamiseks.
Meie käisime Erguga oma tavalises trennis Tila hallis. Päeval möllas ta maal ja jõllitas lambaid, mis on kõige põnevam asi üldse, vähemalt mulle tundub küll nii. Rada oli siis järgmine ja meie harjutasime valgete ruutudega varianti...
Iseenesest ei olnud raske rada, juht kippus lollusi tegema ja asju ära unustama ning seetõttu ei saanud ka koer aru, mida vaja teha. Raskemad kohad, mida me mitu korda harjutasime ja erinevaid meetodeid katsetasime olid 6-9 takistused, 19-21 takistused ning pisut probleeme tekitas ka 11-14 takistused. Viimase puhul olid nurgad väga ebamugavad ning seetõttu läks pidevalt kusagil midagi mööda. Kas jäid liiga kontrollima või jooksid koeraga 13. takistuse juures kokku. Teised lõigud läksid paremini, aga tänu sellele, et neis kohtades oli võimalik erinevaid juhtimisvõtteid kasutada, mis oluliselt parandasid raja sujuvat läbimist. Kui ma algul kasutasin 6-9 puhul kaks korda valssi, siis see ei toiminud üldse (meeletud kaared või maha aetud pulgad). Parim variant oli saata 6. takistuse juurest koer ise 7. takistuse juurde, käsklusega "ringi" ja minna ise juba 8. takistuse taha, et seal pilgu ja käega näidata, et see takistus on ka vaja võtta ning liikuda ise 9. takistuse suunas. Veel proovisime valsi ja 8.-9. vahel tagantlõikamisega, mis iseenesest töötas, aga oli palju aeglasem, sest koer pidevalt kontrollib juhti ning võtab kiiruse alla. Neljas võimalus oli valsi ja 8.-9. vahel eestlõikamisega, mis samuti oli pisut aeglane. Seega võtsime kaugelt saatmise ja 8. tõkke tagant liikumise.
Järgmine koht, mis kellelgi (k.a. meie) kohe ei õnnestunud, oli 19-21 takistused, sest kõik liikusid kiigest mööda paremalt (A-takistuse poolt). Mina arvasin, et ma suudan sealt koera paremini slaalomisse lükata, aga see ei õnnestunud kohe kuidagi, sest hoog oli ikka nii suur ja Erk hüppas juba päris kaugele. Tõenäoliselt natuke jukerdades oleks see välja tulnud, aga me ei näinud sellel mõtet. Seega teha seda teiselt poolt oli järgmine valik. Pidi lihtsalt peale kiike eestlõikamise tegema ehk minema vasakule poole ning sealt koera hüppele saatma. Oluline oli kindlasti korraks seisatada ja koera hoog hetkeks maha võtta, et slaalomisse saata, sest muidu oli sama lugu nagu teiselt poolt joostes. Koer tormas teise või hullemal juhul kolmandasse vahesse. Kuidagi meil see isegi õnnestus ning saime lõpuni joostud. Muidugi peab mainima, et kontaktid olid väga head. Paaril korral oleks pidanud norima, sest ta vabastus napilt enne, kui ma ütlesin "OK".
Erk on mul ikka s... äge!!!!
9. veebruar
Uuest 2017. aastast on möödunud juba üle kuu ning pole jõudnud taaskord midagi kirja panna, aga tagantjärele meenutada on palju põnevam. Selle aasta sees oleme Erguga jõudnud osaleda juba kahtedel võistlustel ning trenni oleme teinud väga korralikult. Kindlasti pean ma mainima, et ma treenin ja võistlen nüüd ka Grimaga, kes on Ergu poolõde (Clara teise pesakonna kutsikas). Mahvi saab kõvasti ja koerad on väga erinevad, aga nalja saab.
Minnes nüüd treeningute juurde, siis toimuvad need ikka nädalas kaks korda, Tila hallis ja EMÜ maneežis. Kahjuks pole viimasel ajal radade skeeme üles pildistanud ega meelde jätnud, aga midagi väga keerulist me teinud pole. Pigem harjutame raja sees kontakte, korralikku kehalist juhtimist, ringi käsklust (väiksemateks tagasipööreteks) ja muud nipetnäpet. Lisaks oleme teinud viimastes trennides hüppe harjutusi, et koer õpiks hindama üksteise järel olevate takistuste kaugusi ja suudaks tõuke õigeaegselt ajastada. Selles on Erk äärmiselt tubli olnud, aga Grima kipub igasugu rumalusi vahepeal tegema.
Rääkides võistlustest, siis esimene toimus jaanuari keskel Maardus (TAKO hallis), kus kohtunikuks oli Indrek Tirmaste ning seal jooksime tavalised kolm rada. Esimene oli hüpekas, milles saime viimasena, 13. aja kirja. Tegime sel rajal meeletuid kaari ja ajasime kaks pulka maha, aga muidu oli koostöö väga hea. Ise olin rahulik, kuid õigeaegne juhtimine jättis soovida ja sealt need vead tulid. Järgmisel agilityrajal saime disklahvi, sest Erk läks poomi peale minemise asemel tunnelisse ehk tavaline poomi-tunneli valiku eksimus. Lasin küll Ergul ees minna ning tal endal otsustada, aga ju siis tegin mingi väikese vale mikroliigutuse ja ta läks ikka tunnelisse. Edasi jooksime väga hästi ning selle eksimuseta oleks tulemus päris hea olnud. Sealt edasi viimasel agilityrajal suutsime tõusta juba 7. kohale. Kuigi ajaliselt olime kolmandad, siis üks eksimus (5-kas) kukutas meid kohe allapoole.
Järgmine võistlus toimus jaanuari lõpupoole Viljandis Heimtali maneežis, kus ma käisin kahel päeval. Esimesel päeval jooksin Grimaga A1's ja teisel Erguga A3's. Pühapäevasel võistlusel oli kohtunikuks Elika Lass ja saime joosta neli rada, millest kolm olid agilityrajad. Sihukesed päevad on ääretult mõnusad, kus saab palju joosta. Pidevalt saad vigadeparandusi teha ja koera õpetada. Seekord läks meil samuti, et esimene agilityrda oli Ergule õpetuseks, et A-kontaktilt ei tulda ise ära. Muidugi ma ise valisin alustuseks ka pisut vale variandi, aga disklahv tuli meil ikkagi sellest, et Erk vabastas ennast kontaktilt ise ning tuiskas minu eestlõikamise peale valesse kohta. Iseenesest polnud hullu, tegime A uuesti ja läksime platsilt minema ning rohkem joosta ei saanud. Järgmisel rajal sai Erk kohe kontaktide asjale pihta, aga ikkagi suutsime jukerdades disklahvi saada. Vaidlesime seal küll mõne sekundi, aga lõpuks otsustas Erk ikkagi tõkke valelt poolt hüpata. Viimasel agilityrajal olime juba tasemel ja saavutasime 3. koha, kuid kahjuks kulus meil kontaktidel nii palju aega, et ajaliselt olime alles kuuendad. Viimaseks oli meil hüpperada, kus käkkisime ilusa jooksu ära ühe pulga pärast, mis kukutas meid 17. kohale. Samas ajaliselt olime kolmandad ja tegime isegi Ettiele ära ning praktiliselt võrdne Dintsuga, kellel oli teiseks parim aeg. Videod tulevad loodetavasti varsti blogisse.
No comments:
Post a Comment