Treeningpäevik 2014

Vahepeal jäi blogi täitmine soiku ning üritan nüüd mõned lüngad täita ehk panna mõned trennirajad üles.

16. dets.
Pidi olema Külli trenn, kuid seekord andis trenni hoopis Enn. Rada oli juba maha pandud ja olime kolmekesi (Ulla, Clara ja Erk).
Rada oli päris raske. Väga järsud pöörded ning kasuks oleks tulnud kaugelt saatmise oskus. Kogu rada ei suutnud joosta meist keegi. Enamasti harjutasime lühikesi lõike.
Raskusi valmistas takistuste lõik 3-4-5, kus ühest tunnelist pidi kaarega saatma teise tunnelisse ning sealt omakorda kutsuma koera järsult tagasi ja siis saatma slaalomisse. Kiirusest ja õigest asendist jäi meil puudu takistuste lõigul 6-7-8-9. Sealt lihtsalt ei jõudnud eestlõiget teha peale 7ndat takistust ja seetõttu tekkis sihuke tagantlõikamise olukord, mis pidurdas meie liikumist. Eriti raske oli lõpus teha lõiku 15-16-17-18, kus ma pidin jooksma ikkagi 16nda takistuse (tunneli) lõppu ja sealt jooksma koos koeraga teise tunneli suule ning paralleelselt koeraga jõudma 18nda takistuseni. Muudel juhtudel meil väga ei õnnestunud. Üritasin teda saata kaugemalt, jäädes ise 16nda tunneli algusse või keskele ja näidates sealt järgmist tunnelit (17), kuid Erk tormas kohe slaalomisse ja ei kuulanud üldse mis ma ütlesin. Äärmisel juhul isegi jooksis kaugemasse tunnelisse (12. takistus).

10. dets.
Alustasime sama rajaga, mis esmaspäeval (8. dets.) pooleli jäi (joonisel hallide numbritega rada). Seekord jooksime 7 esimest takistust, mille läbimine õnnestus üllatavalt hästi. Esmaspäeval õpitud 2. tõkke võtmine tuli väga hästi välja. Kasutasin seda kiiremat varianti, mille korral seisin teise tõkke taga, seljaga Ergu poole ja juhtisin vasaku käega visates ta üle tõkke.
Edasi harjutasime eraldi 8.- 10. takistust (tõkked). Seal tegime algul lihtsalt vahele tõmbamist ja ei vaadanud numbreid....

9. dets.
Ergule tehti täna kiropraktika seanss. Väga naljakas oli vaadata. Koer oli kuidagi liiga vagusi, kui ta kallal piinavõtteid tehti. Vahepeal oli koeral lausa pisar silmas, aga ta ei rabelenud ega niuksunud kordagi. Samas käppasid hoidis kramplikult enda ligi, sest nende näppimine ja katsumine on tema jaoks kahtlane (vanad mälestused katkisest käpast ja selle ravist).
Aga koer oli õhtul täiesti läbi. Ma pole nii rahulikku ja mitmeid tunde magavat Erku väääääga pikalt näinud.
Suur tänu Triin Tohver'ile, kes meie Ergu üle vaatas. Soovitan kõigile teistele ka, kas või profülaktika mõttes, nagu meie tegime.
Pisut reklaami ka :) Triinu kontaktid saate järgnevalt kodulehelt:

http://www.tohver-veterinary.com


8. dets.
Harjutasime maiusega (meie puhul lihtsalt väga hea graanultoit) poomi. Ergu kiirus küll tõusis, aga kas ta saab sellest ka raja sees aru, ei oska veel öelda.
Õppisime "taga" käsklust erinevate nurkade alt, mida ma üritasin minimaalse liikumise ja käsuga teha. Tahtsin, et ta lihtsalt ühe "taga" käsuga teeb tõkke võtmist tagant poolt. Muidu ma ütlen alati "taga, taga, taga", aga Erk võiks sellest aru saada ka lihtsalt ühe "taga" ütlusega. Mingil määral see toimis, aga eks see nõuab kõvasti harjutamist. Kaugelt see veel ei toimi.
Plaanis oli joosta veel üks väike rada, aga me jõudsime ainult läbida 3 esimest takistust. Proovisime kolme erinevat lahendust ja see võttis päris palju aega.


6. dets.
Viljandis toimus Vile agility eksam, mis hõlmas endast kolme A1 rada, kolme A2 rada ja kaks Open rada. Algul oli ka kaks A0 rada, aga seoses meie ametlikku klassi siirdumisega, ei saa me neist enam osa võtta. Seega otsustasime joosta oma kolm A1 rada (üks hüpperada ja kaks agilityrada) ning kaks Open rada, kus saavad joosta kõik kolm klassi koos (A1, A2, A3). Raskusaste on viimastel sihuke pisut alla keskmise ehk A1 ja A2 vahel. Ühesõnaga tegime täistööpäeva. Ootused olid kõrged ja lootsime ikka ühte või isegi kahte nulli rada. Välja tuli nagu alati.
Esimesel rajal kukkus meil üks kauguse pakk ja ma ei märganudki seda. Sellest oli ikka siiralt kahju. Samas tegime ilusa slaalomi, saime müürist üle, hüppasime ideaalselt kõik tõkked. (5 punni)
Teisel rajal tekkis minu pärast väike seisak ja sellepärast tõmbasime müüri maha, muidu oli rada enamvähem. (5 punni)
Kolmandal rajal saime DSQ, sest Erk ei kuulnud kui ma talle tunnel ütlesin ja ta tuli ise tunnelist tagasi ning siis tekkis segadus ja ta põrutas sisse teisest tunneli august. Eks me siis võtsime jälle hoo maha ja tegime vaikselt kogu raja lõpuni.
Mõlemal agilityrajal oli meil probleeme poomi lõpuga. Pisut kehvad olid ka teised kontaktid. Võiks olla kiiremad (A-tõke, kiik) ja täpsemad (kiik). Samas peaks mina ka kiiremini reageerima ja Ergu vabastama.
Open hüpperada läks ka ajataha (DSQ). Kohas, kus ma ei uskunud, et Erk paneb minema, ta just seda tegi. Kõigis ülejäänud kohtades ei olnud meil mingeid probleeme.
Open agilityraja läbisime imekombel nulliga. Mina läksin seda rada lihtsalt läbi jooksma, sest tuju oli A1 pärast väga kehva ning jube külm oli ka. Kuid jooksu enda kohta võib mainida, et Erk ei tahtnud üldse stardis püsida. Käskisin tal mitu korda istuda, aga teda üldse ei huvita, mida ma seletan. Ta teab, et ta saab nagu nii joosta. See hakkab meil päris suureks probleemiks muutuma.
Üldiselt oli hea rada, kus enamus takistusi oli sees (slaalomit polnud). Oma tegevuse üle võiks nuriseda vabastamisega A-tõkkel ja kahe järjestikkuse tunneli vahel liiga aeglaselt liikumise pärast. Erk tegi poomi lõpu kehvasti nagu ikka, astus kõrvalt maha, mitte otse. See lisas mitu sekundit meie ajale. Kiik oli ka natuke aeglane, aga seda me polnud ka harjutanud tükk aega. Põhi trenn on olnud poomil, rõngal, müüril, kaugusel.
All on toodud ka mõned pildid radadest.

3. dets.
Harjutasime mingit vanemat Svetlana Zolotnikova A1 rada, et natukenegi tutvuda tema raja ehitusega ja erinevate takistustega. Seda sellepärast, et panime ennast järgmisele A1 võistlusele kirja, mis toimub Viljandis ja kohtunikuks on just Svetlana Zolotnikova.
Raja käigus oli meil probleeme mõningate tõkete mahaajamisega, kontaktide lõppudega (eriti poom, mis on väga hulluks läinud). A-tõke on lihtsalt nii järsk, et seal ta teeb kõik õigesti, aga poom on natuke laugem ja Erk hakkab kohe hiilima. Müüriga oli seekord kõik korras. Slaalom ja rõngas läks esimesel korral nihu, aga kui ma jään Ergust tahapoole ning ütlen vastava käsu, siis ta teeb seda õigesti (slaalom või rõngas). Samas võtab see kõvasti hoogu maha. Raskeks osutus ka järsk pööre (takistus 7), mida Erk pidevalt maha ajas. Sihukesed kohad on meile veel natuke rasked, sest hoog jääb väikeseks ja Erk hüppab kohapealt ning toetab siis oma tagumised jalad pulgale, ajades viimase maha. Ikka peame õppima seda "mine" käsklust, et Erk saaks järjestikused tõkked ilma minuta tehtud (poomilt edasi tõkked 17 ja 18).
Lisaks Ergule, jooksin trennis ka Pippiniga, kes oli täitsa tubli ja tore oli kohe joosta.

2. dets.
Külli makside trennis oli seekord pealtnäha suhteliselt lihtne rada, aga tegelikult jändasime sellega meeletult. Poom ei tahtnud välja tulla, sülepööre ei toiminud, MINA ei toiminud. Taidlesime kõvasti. Vähemalt slaalomit tegime korralikult (mitte küll raja sees, aga siiski).

1. dets.
Jooksime jälle kolme tõkkega sirget, nagu eelmistel esmaspäevastel treeningutel. Seekord jõudsime lõpuni välja, ehk tõkked olid kõik ühel sirgjoonel (4. variant). Koer pidi aru saama, millal hüpata tuleb. Nähtuga võis rahule jääda, kuigi ajasime kõvasti tõkkeid maha ja pidime koguaeg otsast peale alustama. See oli seotud muidugi ka sellega, et tõstsime tõkkeid 5 cm võrra (nüüd siis 60 cm). Samas tundub mulle, et Erk ei ole üldse hea hüppaja võrreldes teistega, kes väga kergelt saavad tõketest üle. Kuidagi vaevaliselt ja umbes tulevad kõik suuremad hüpped. Erk peaks Ekke või Ettie käest privaatseid hüppetrenne võtma.
Korra proovisime 3. variandiga isegi nii, et ma seisin viimase tõkke taha ja kutsusin Erku. Esimesest pani ta mööda, aga kahest järgmisest tõkkest tuli ilusti üle. Proovisin sama uuesti, kuid jäin teise ja kolmanda tõkke vahele ja siis kutsusin ning töötas väga hästi. Erk võiks ainult kiiremini joosta, mitte keksida.



Vahepeal harjutasime ka poomi, nii et panin poomi lõppu maiuse. Algul jooksin kogu poomi, mis oli vale (Erk ikka hiilis lõpus). Siis näitas Stefi, kuidas tegema peab ja Erk töötas väga hästi. Minuga ei teinud ta mitte midagi, vaatas nagu lolli ja jalutas poomi lõppu ning sõi maiuse ära. Eesti keeli öeldes "p...e" kõik.

Lõpus tegime ka väikese agilityraja läbi, kus pidi kõvasti jooksma ja oleks kasulik olnud kaugjuhtimine, millest Ergul pole veel õrna aimugi. Siis kui vaja teha, ta ei saa aru, siis kui pole vaja teha, siis ta teeb. @#%&#!!!  Väga hullusti ei läinud, aga tõkete 60 cm peale tõstmise pärast ajas ta neid päris palju maha.


30. nov.
Natalja kaks koolitust.
Hommikul oli sõnakuulelikkus (SK) ja õhtul tegime natuke agility't.
Sõnakuulelikkuse trenni läksin täiesti teadmatuses, mida koer võib teha, sest vahendite puudumise tõttu me vahepeal ei harjutanud. Eelmisest koolitusest alates tegime rohkem ainult "kõrval" ja erinevaid asendeid kohapeal (seisa-lama-seisa, istu-lama-istu). Üritasin õpetada ka kindla asja toomist (pulk), kuid Erk viskas selle kohe maha tagasi ja ei toonud kätte. Ma ei teadnud kuidas seda peaks treenima ja üritasin kohe mingi "kõrgemalt tasemelt alustada" ning seepärast ei saanudki me hakkama. Seekord sain vähemalt teada, kuidas seda õigesti teha ja millest alustada. Tuleb lihtsalt istudes pulk suhu toppida (ja nii et koer ei näriks ega nätsutaks pulka) ning kohe ära võtta (selle eest maius, kui kõik on korras) ja nii muudkui pikendad suus hoidmist. Kui ta seda teeb, siis võib hakata kaugemale loopima.
Minnes nüüd koolituse enda juurde, siis harjutasime algul "kõrval" käsklust - põhiasend, käimine, jooksmine, pööramised. Need tulid päris hästi välja, kuid rohkem peame harjutama kõrval tagasi minemist ja kõrvale külgees käimist (paigalt vasakule ja paremale). Ergule jääb arusaamatuks ka vasakule pööramine. Ta tahab ikka seisma tõusta ja tagurpidi minema põrutada nagu kardaks. Proovisime ka käies püsima jäämist ehk kõrval kõnni ajal ütlesin, kas "lama", "seisa" või "istu" ning liikusin ise edasi ja jäin kaugemal koera ette seisma. Siis liikusin uuesti koerast mööda ja jäin temast tagapool seisma. Lõpuks liikusin tagasi koera kõrvale ja alustasime uuesti põhiasendiga või siis liikusime kohe kõrval mõned sammud edasi (siis pidi mängima, sest pingeline ja raske töö sai läbi). Üldiselt olin ma üllatunud Ergu korralikust käitumisest, kuigi meil algul seismine ja istumine välja ei tulnud, sest Erk tahtis kohe lamada. See on lihtsalt kõige tavalisem asend ja tegime seda esimesena (Erk jättis meelde ja arvas kohe, et nii tuleb ka teistel kordadel teha).
Kui ma õigesti mäletan, siis peale "kõrval" harjutusi tegime hantli toomist. Seekord ei visanud me hantlit vaid panime püstiselt maha ja käskisime koeral hantel ära tuua. Ma algul ei saanud aru, kus ma seisma pean ja sellepärast see meil esimestel kordadel ei õnnestunud. Hiljem seisin pisut kaugemal hantli taga ja ütlesin "too" ning kõik toimis ideaalselt. Nüüd peaks harjutama erinevatelt pindadelt hantli toomist. Kuna Erk ei taha asju korralikult kätte tuua vaid viskab need enne minuni jõudmist maha, siis jooksin nüüd eest ära, kui ta hantlini jõudis ja selle korralikult suhu võttis. Sel juhul jooksis Erk koos hantliga minuni ja ma sain selle ilusti tal suust kätte.
(jätkub...Peab lihtsalt mõtlema veel)

Õhtuses agilitytrennis õnneks ei olnud väga rasked harjutused ja saime omast arust päris hästi hakkama. Eks lolle vigu tuli ja minule ei jõudnud algul mitmed asjad kohale. Ma lihtsalt mõtlesin, et mul on mingi "Tumanova koer", keda saab kaugelt juhtida ja ma lootsin, et Erk ikka teab, mis "taga" käsklus on, aga no lootus on lollide lohutus. Panen siia üles skeemid ja mõned videod. Eks sealt ole näha, mida valest saab teha ja mõnes kohas ka midagi õigesti teha :)

Helen tahtis, et Natalja jookseks korra ruudu harjutust Erguga. Mingi oma teooria värk oli, millest ma täpselt aru ei saanud. Osaliselt seotud Ergu haukumisega jooksmise ajal.

26. nov.
Jooksime 20 takistusega rada, mida hakkasime jupi kaupa harjutama.
Suureks edusammuks võib pidada müüri puhast läbimist, mille me muidu ikka maha võtsime, vähemalt ülemise osa. Erk hüppas sellest lihtsalt läbi. Seekord saime kõik korrad üle ja ise olin üli rahul. Isegi kauguse saime puhtalt läbitud. 

24. nov.
Harjutasime tõkke võtmist ümber välimise tiiva, kuigi saatsime koera tõkkele tema poolse käega (tagantlõikamine). Reeglina teeb Erk "ringi" käsklust või võtab tõket ikka samalt poolt, kus mina olen. Ta pöörab sisemise tiiva ümber. Seekord õppisime seda tegema väljapoole. Proovisin seda teha ka teise käega ehk tegin pooleldi sülepööret. Lõpuks saime mõlemad variandid enamvähem selgeks, kuigi säärane pööre vajab veel kõvasti harjutamist. Oluline on võtta koer eelnevalt takistuselt ja liikuda pisut nurga all, et ta pööraks peale hüpet väljapoole.
Tegime nagu ikka mõned kontakti harjutused: A-takistus, poom. Esimese puhul kasutasin enne A-d tõket ja kõik korrad tulid enamvähem välja. Poomi harjutasime seekord koos "ringi" käsklusega ehk saatsin enne koera ümber posti ja siis poomile. Erk on ikka paras tuutu käskluste kohapealt. Ta paneb kohe minema ja ei kuula üldse, mida ma talle ütlen, ning jookseb kohe valesti. Siinkohal siis tormas kohe poomile, mitte ringi ümber posti. Poomi lõpud (ala) olid nagu ikka, vahel ei tulnud lõpuni, vahel pidurdas hoo liiga maha. Samas oli meil üks super välgatus, kus Erk "lendas" üle poomi ja ei võtnud allatulemisel ka hoogu vähemaks ning lõpus pani täis pidurit ja võttis ideaalse ala. Vot see oli TASE.
Lõpus harjutasime ka ühte väikest rajajuppi, kus olid mõned väga järsud pöörded ja kaugemalt tunnelisse saatmine (nr 5 takistus). Omamoodi pähkel oli ka 10-11-12 takistused, mida võis teha mitut moodi. Mina jäin sissepoole ja kasutasin 11nda juures "taga" käsklust. Sel juhul sain ma paremini koera tunnelisse (12). Teine võimalus oleks olnud joosta ise 10. tõkke juurest 11. teisele poole (kahe tõkke vahelt) ning sealt saata koer tunnelisse, kuid see on hetkel mulle veel pisut raske. Natuke liiga palju sebimist ja koer tahaks kindlasti joosta otse tunnelisse, jättes 11. tõkke vahele.

23. nov.
Käisime oma esimestel suurtel võistlustel ehk siis võistlesime ametlikus klassis (A1). Eelnevalt saime veel joosta A0 kaks rada ning sinna otsa kolm A1 rada (üks hüpperada ja kaks agilityrada). Kuigi algul tundus, et läheb pärsi hästi, jookseme A0's oma pinged maha ja teeme A1's rahulikumalt, aga no borderiga seda ei juhtu iial.
 
(varsti tulevad videod ja ehk kunagi ka rajaskeemid ning pikem jutt, millega me hakkama saime, õigemini mina ei saanud ja koer sai)


18. ja 19. nov.
Kahjuks ei jõudnud trenni ja seetõttu ei saanud mina (Marko) üldse sellel nädalal enne nädalavahetuse võistluseid koeraga trenni teha. Eks me siis loodame, et läheb hästi.


17. nov. 
Seekord käis trennis Helen ja loodetavasti tuletab ta meelde, mida nad Erguga koos tegid ning paneb selle ka ilusti kirja. Meile anti eraldi ka harjutuslehed, mida me peaks tegema, aga kas neid harjutusi ka tehti ei oska öelda. Panen need joonised ka üles.


1. Võtade kolm tõket ja panete nii nagu oli eelmisel emaspäeval, ehk all olevalt jooniselt number 3 variant ja teete sama moodi nagu esmaspäeval ehk panete mänguasja/maiuse lõppu ja jooksete mõlemalt poolt. Edasi liigutate tõkkedi järjest sirgele lähemale aga lõppu osa on kõige raskem ehk liigutage väga väikeste sammusedega(võib olla ka ainult 1 tõket korraga peate vaatama koerte järgi) . Kui ei jõua päris sirgeni pole ka hullu. Lisaks võiksite siin poolel harjutada kiike ja tunneli pidurtused




2. Panete tõkked ruudu kujuliselt ja teete läbi kõik all olevad harjutused. Lisaks palun harjutaga A tõket, rõngast ja kaugust (võiks olla 4 osa vähemalt kaugusel).





12. nov.
Täna läksime varem trenni, et natuke kauem harjutusi teha. Muidugi oht oli selles, et saavutame varem selle staadiumi, kui silmad on nagu tõllarattad ja kilavad peas ning keel ulatub poolde rinda nagu esmaspäevases trennis. Õnneks nii hull asi ei olnud ja Erk pidas hämmastavalt hästi vastu, kuigi trenni lõpuks oli aju kapsaks muutunud nagu ikka.
Rajaks oli seekord modifikatsioonidega Anders Virtaneni A1 agilityrada. 12. takistuse (müür) asemel oli meil tavaline tõke (pildil juba muudetud) ning 14. takistuse (A-takistus) asemel oli meil tunnel ja kaks viimast tõket jätsime ära, mille ma suutsin pildilt ka ära kustutada.
Kuna me jõudsime varem trenni, siis saime esimest kolme takistust eraldi harjutada. Eriti oluline oli rõngas ning poomil "ala". Tegime korra ka neli esimest takistust ehk koos tunneliga.
Jutt jätkub varsti...

10. nov.
Nagu esmaspäeviti ikka, tegime ka seekord lühikesi harjutusi. Jooksime kolme tõkkega sirget, nii et iga korraga muutus tõkete nurk suuremaks (vaata pilti). Päris viimase neljanda variandini me ei jõudnud.
Kuna me pole ikka selgeks saanud "mine" käsklust, siis olid meie jooksud suhteliselt aeglased. Juhul kui ma jooksen koeraga koos või olen eespool, siis ta jookseb kiiresti. Samas ajab ta niimoodi rohkem tõkkeid maha, sest vahib pidevalt mind või üritab mulle järele jõuda. Kui ma jäin esimese ja teise tõkke vahele ning ütlesin "mine, mine", siis Erk hüppas tõketest üle, aga teise ja kolmanda tõkke vahel võttis hoo maha ja jälgis hetkeks mind ning hüppas siis kolmandast tõkkest üle. Mänguasja peale läheb ta muidugi kiiremini, aga ilma ei taha ikka aru saada, et "mine" käsklus on pane täiega edasi.
Harjutasime veel natukene slaalomit koos ühe tõkkega.

9. nov.
Erk oli hommikust saati üksi kodus, sest peremehed olid pool päeva koolitusel. Koju jõudes oli vaja kohe välja minna, et ta natukenegi liikuda saaks ja oma hädad tehtud, mida terve päeva pidi tagasi hoidma. Samas öeldi koolitusel, et tegelikult polegi vaja koeraga midagi teha. 15 min päevas liikumist on täiesti piisav, et hoida koera toonust. Sel juhul me ületame iga päev seda normi pea 10 kordselt. Aga ma tegelikult tahangi, et koer oleks vastupidav ja väsinud ning ei teeks lollusi. Muidugi psühholoogiliselt saab teda väga kiiresti tühjaks tõmmata.
Rääkides pisut koolitusest, siis sai teada päris palju huvitavat. Näidati mitmeid harjutusi, kuidas koera venitada või siis õigemini  kuidas koer ise ennast venitab ja treenib. Meie ainult nänniga juhime.
Eriti hea oli muidugi see, et päris mitmeid harjutusi oleme me juba ise trikkidena Ergule õpetanud. Küll mitte nii hoolikalt, et neid harjutustena lugeda nagu vaja on, aga siiski. Tänu Helenile (kalli-kalli-musi-musi) oleme juba ammu õppinud ära ühe väga olulise harjutuse, milleks on palumine. Meie käsklus sama asja teha on "küsi". Lisaks oskame veel sitsida, rullida, kummardada. Kõik on koerale väga vajalikud, sest neid tehes treenib ta lihaseid või osadel juhtudel venitab neid.
Nüüd on vaja meil Ergule selgeks õpetada igasugu uusi asju, et treenida ta lihaseid. Jama on selles, et enamusele on vaja mingid käsud välja mõelda, mis on jube tüütu. Lisaks peame me uuesti ära õppima konna asendi. Kutsikana põõnas ta pidevalt kõhuli, jalad välja sirutatult, kuid nüüd ei suuda enam. Seega peame hakkama sellega väga palju vaeva nägema.


5. nov.
Täna jooksime A1 rada, mis oli päris kiire ja tehniline. Kasutuses oli slaalom, rõngas, kaugus ja kott. Viimane asendus kiiresti tunneliga, sest Pippin lõhkus oma esimese jooksuga kohe koti ära. Meie saime vähemalt korra kotti joosta.
Tõketel 2-3 tuli meil kõige paremini välja lahendus, kus ma parema käega ootan teise tõkke taga ja siis saadan edasi teda kolmandasse tõkkesse. Seitsmenda tõkke järgselt tegin eestlõikamise ja tormasin kohe 9nda tõkke taha. Kutsumise peale tuleb Erk suht hästi, kuigi ideaalis võiks ta ise joosta otse järgmisse tunnelisse, kui seda öelda, sest see oli ühel sirgel koos 9nda takistusega. Koer väljub täpselt tõkke keskele ja näeb järgmist tunneliotsa. Probleeme valmistas meile pisut slaalomisse minek kuna tunnelist tulles oli koeral väga suur hoog ja esimesel korral jooksis ta ennast pulkadesse kinni. Järgmistel kordadel võtsin "tšššš"-iga pisut hoogu maha ja tuli täitsa hästi välja. Samas on meil slaalomi läbimiskiirus ikka väga aeglane, võrreldes Ettie ja Edhaga. Peale slaalomit tulnud rõngas oli aga ületamatu takistus. Raja sees olles ei tahtnud Erk sellest kuidagi läbi hüpata, samas eraldi tehes saab väga hästi aru, mida tegema peab ja mis "rõngas" käsklus on. Eks häirivaks oli see tormamine ja pidev haukumine, kui ta mind üldse ei kuule, kui ma midagi ütlen. Ülejäänud asjadel polnud väga vigagi ja isegi kaugusest saime üle.

4. nov.
Tegime kaasa Külli A3 trenni kuna väga palju koeri kirjas ei olnud, siis arvasin, et võiks minna. Seekord jooksime kahte rada. Takistuste asetus oli sama, lihtsalt numbrid olid teises järjekorras. Mõni asi jäi ka välja (slaalom). Rajad pärinevad tegelikult Anne Tammiksalult (tunnelirada), aga Külli tegi sisse mõned modifikatsioonid. Kahe tunneli asemel olid tõkked.
Üritan varsti skeemid üles panna, aga ma pean ikka mainima, et need olid SUPPPPPER head rajad. Meile jõukohased ja mitte väga pikad (~17 takistus). Jooksmist oli kõvasti, valesti näitamist oli kõvasti, tõkkeid lendas kõvasti, sõimata saime kõvasti (meeldivalt ja rahulikult), õppisime kõvasti. Ise olin rahul :D
NB! Tõkkeid ei tohi maha ajada. Kui ajab, siis peame kinni ja uuesti, kuni saab selgeks, et ei tohi maha ajada.
Täpselt ei mäleta, aga üks rada oli selline. Üritan teise õige järjestuse ka välja mõelda. TAkistusi mäletan, aga numbreid mitte :)

3. nov.
Harjutasime kaugust, mis meil ei taha veel välja tulla. Erk vaatab koguaeg mind ja ei jookse otse edasi. Tutvusime taaskord rõngaga ja see tuli meil päris hästi välja. Tegime mõned korrad slaalomit ja saime selle ajal Stefilt sõimata. No ma ei tea ju kus peab olema, iga kord öeldakse erinevaid asju!!!
Natuke sai harjutatud ka järjestikuseid tõkkeid ja taha saatmist. Eestlõikamisega variant meil kõigeparemini ei õnnestunud, sest ma jäin koguaeg eestlõikamisega hiljaks ja seega koerale ette. Samas tegi Erk kõike väga hästi, eriti esimest varianti ümber vasaku tiiva. 

2. nov.

Marjo Heino koolitus, millele me saime viimasel hetkel. Ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas minna Viljandisse Tiia Arikot kuulama või maneeži agilitykoolitusele. Reedeks (31. okt.) ei olnud vabu kohti enam kummalgi üritusel. Õnneks sebiti meid ikka pühapäevasele agilitykoolitusele.
Kõigile oli sama A3 rada, 27. takistusega, olenemata tasemest. Vastikult keeruline oli ning kasutasime mingeid imelikke soomlaste võtteid, mida poleks vaja olnud kasutada. Vähemalt sai Erk jälle trenni teha ja pisut pikemaid lõike joosta. See tuleb alati kasuks, sest siis harjub ta järjestikuste takistustega ja ma õpin ka rohkem.
Rada ise oli järgmine:

1. nov.
Tartus toimusid Säde agilityvõistlused, kust me pea kogu pesakonnaga (Edha, Emma, Ettie, Ekke, Erk) suurejooneliselt osa võtsime. Lisaks ka meie trennikaaslased Käbi ja Pippin. Meeldivaim ja suurim üllataja oli meil Ekke, kes pikalt ei käinud trennis, kuid nüüd pani kõigile ära ja kahe jooksu kokkuvõttes sai esimese koha. Üli kõva!!!! Võib öelda, et kõigil läks väga hästi. Eks vigu tuli ja õppimist on veel palju, kuid minuarust olid kõik super head.
Täpsemalt võistlustest rääkides, siis kohtunikuks oli Marjo Heino (Soome) ja ma olin tegelikult terve päeva võistluste toimkonnas ning nägin põhimõtteliselt kõigi jooksud ära (A0st-A3ni). Iseenesest olid rajad väga lihtsad, vähemalt mulle tundus nii. Mõned nipiga kohad olid igal rajal, kus omaniku liigse agaruse ja enesekindluse tõttu võis koer valesti minna ja disklahvi saada. Seda juhtus ikka päris palju, eriti A3-s.
Meie mõlemad A0 jooksud on üleval blogi esilehel videotena. Rajaskeemid üritan ka millalgi üles panna. Seniks teen lühikokkuvõtted:
Esimesel rajal midagi väga hullu ei juhtunud ja üldiselt oli täitsa hea. Natukene aeglaseks läks meil kolme tagumise järjestikkuse tõkke võtmine, kus ma oleks pidanud talle rohkem karjuma või siis ise liikuma kiiremini teise kohta. Järsud pöörded tunnelitest olid päris head, aga kiirust võiks rohkem olla. Ainuke viga tuli meil viimasel tõkkel, mille Erk maha ajas. Iseenesest oli see minu viga, sest võtsin juba hoo maha ja ei öelnud korralikult "mine, mine" ning lasin käe alla. Ma mõtlesin rohkem sellele, et me suure hooga aeda sisse ei jookseks ja seetõttu tõmbasingi hoo maha.
Teise raja kohta ma midagi väga öelda ei oska, pole jõudnud veel enda videotki vaadata. Erk ajas maha esimese tõkke, mis oli meie ainukeseks veaks. See on tegelikult päris suur probleem, sest suure innukusega tormab ta sellest lihtsalt läbi või tahab nii kiiresti minuni jõuda, et ei hüppa korralikult.

29. okt.
Trennis ei käinud, sest peremehed otsustasid teatrisse balletti vaatama minna.

28. okt.
Käisime jälle Külli A3 trennis, kuid seekord oli kohal väga palju rahvast s.t. koeri ning meie Erguga rada ei jooksnud. Lisaks oli see meie jaoks liiga raske. Selle asemel harjutasime kontakte, kuni teised rada õppisid.
Tegime mitmeid kordi poomi, A-d ja slaalomit läbi. Viimasega peame veel kõvasti vaeva nägema, et ta nn vale slaalomi selgeks saaks ja ei tormaks teisest vahest sisse. Teiste kontaktidega, kus peab ala võtma tekib Ergul ikka see aeglustamine enne õiget kohta või siis jääb üldse kollase peal seisma ja ei pane kahte käppa maha. Samas teeb ta kõike väga hästi, kuid midagi jääb ikka puudu ja eks me teiste jooksvatele kontaktidele jääme kõvasti alla, kui just mingeid väga järske pöördeid pole, kus just "ala" käsklus kasuks tuleb.
Pärast lihtsalt istusime piirde taga ja vaatasime teiste trenni. Üks muidugi niutsus ja haukus ja tegi igasugu trikke.

27. okt.
Taaskord lühikeste juppide harjutamine. Harjutasime kõvasti valsse ja siis tegime läbi 13 takistusega raja. Muidugi Erk oli jälle omas tavapärases ulme maailmas, kus mind olemas ei olnud, oli ainult mingi vastik rihm, mis kinni hoidis. Eesmärk oleks olnud ainult tormata.
Esimesel korral tuli meil esimene harjutus väga hästi välja, vähemalt meile öeldi nii. Mina ei jaganud üldse matsu lahti, sest ma ei saanud isegi aru esimesel korral, mida ma tegin. Lihtsalt vehkisin kätega ja liikusin kuhugi, aga iseenesest ei saanud mõhkugi aru, kus ma olen ja mida ma teen (kehaväline kogemus, "puppetmaster"tõmbas niite). Järgmistel kordadel hakkas mõistus tagasi tulema, aga üldiselt ei olnud meil kõige parem päev. Vähemalt "mine" käsklust tegi normaalselt.
Lõigud, kus me pidime tegema koguaeg valsse olid järgmised.

   

Väike agilityrada, mida me harjutasime oli järgmine.

Ootama pidi kolmanda tõkke juures, parem käsi sirutatud ja sellega saadad seljatagant üle tõkke. 4-5 tõkke vahel pidi tegema eestlõikamise, mida ma suutsin vist ühe korra teha, sest ma ei jõudnud kuidagi õigel ajal sinna kohale. See juhtus sellepärast, et ma kahtlesin, kas koer läheb 3st 4ndasse tõkkesse õigelt poolt ehk tagant ja seetõttu jäin passima. Proovisin algul ka eest saatmisega peale 4ndat ja tunnelisse. See toimis ka suht hästi, kuid kiirem oli kindlasti eestlõikamisega. Lisaks oli meil probleeme 7nda tõkkega, kus Erk tegi pidevalt tiiru ümber esimese tiiva, mitte tagumise tiiva nagu pidi. Peale 9ndat tõket tuli teha valss. Täiesti jooksis minul juhe kokku 11nda tõkke järgselt, kus me panime koguaeg teineteisega kokku. Ideaalis oleks pidanud koer tagant tulema ja parema käega võtma ta ning koos minema 12ndale tõkkele.
¤#%#¤&%  päev oli!!!

26. okt.
Hommikul toimus meil Natalja juhendamisel sõnakuulelikkuse (SK) treening, kus me olime ikka täielikud tumbad. Algul öeldi meile kohe, et "kõrval" käsklus igas variandis (seistes, kõndides, pöörates, joostes) on kõige raskem asi koerale. Oleks võinud ka mainida, et see on juhile ka piinarikas.
Vahepeal suutis Erk keskenduda päris hästi, kuid "kõrval" käskluse harjutamise lõpuks ei huvitanud teda enam miski. Seega oli tal villand. Üritasin oma viineriga tal nina ees meeletult taielda, kuid tema ei võtnud vedu. Õnneks tulid muud harjutused ja sai natuke vaheldust. Samas ei toiminud meil eseme juurde saatmine (torbik või mingi 10 cm kõrgune ese). Sellest ta aru ei saanud ja ikka oli vaja haukuda ja lõuata. Tegime siis nullist ja tasapisi, täiesti torbiku äärest. Hetkel ei oska ma veel sellele asjale käsklust anda. "Ruutu" harjutasime ka ja sellega ta sai mingil määral hakkama, kuigi ega ta suurt jaganud, mis toimub. Jooksis ruutu sisse, aga maiust ei puutunud või ei saanud aru, et seda peab tegema.
Esmakordselt tegime tutvust hantliga, millega enamasti taheti mängida ja närida servast, mitte võtta keskelt hambusse. Hantli toomisega saime vahepeal hakkama, aga anda ta ikka ei taha.
Kõige paremini saime hakkama nende "lama-seisa-lama", "istu-lama-istu" ja teiste variatsioonidega. Lisaks toimis meil ka püsivus. Panin Ergu lamama või istuma või seisma ja siis käisin 360 kraadi ümber tema. Ainuke asi millega võis rahul olla ja Erk oli ka rahulik.
Hommiku "präänik" oli muidugi see, et Erk lasi mulle jalapeale ja ma ei märganud seda ning teised ütlesid: "Näe su koer pissis sulle jalapeale". Johhhaidiiiiiiiiiii


Õhtul käisime Natalja agility koolituses. Rajajoonis on toodud allpool (tehtud samuti umbes, sest ei tea täpseid vahemaid, kuid säärane meie rada oli). Harjutasime mitmeid lõike ja lõpuks jooksime ka kogu raja läbi. Ime kombel suutsime me lõpuks selle läbida puhtalt. Eks meil mõlemal oli aju kokkujooksnud ja seepärast võtsin mina rahulikumalt ja Erk sai must paremini aru, kuigi ta oli suht "sooda" juba.

22. okt.
Nagu kolmapäeviti ikka, harjutame tervet rada, mitte konkreetseid harjutusi.  Seekord oli lisatud tavalisele A0 rajale ka lõppu slaalom. Üldiselt läks päris hästi, aga mõnes kohas läks mõni käsklus meelest ära ja sooritus ei olnud kõige sujuvam. Tihti on jama selles, et Erk koguaeg haugub kui ta jookseb ja siis ta ei kuula/kuule üldse, mida ma talle ütlen. Lisaks hakkab tal tekkima üha enam see stardiärevus. Paned algusesse paika küll, aga kui raja peale ära lähed, on ta juba istumast püsti tõusnud, et kohe startida. Koguaeg kamanda uuesti istuma.
Raja joonise panen ka juurde, see on taaskord Stefi tehtud ja ma joonistasin selle umbes üles.

7. okt, 14 okt, 21 okt.
Oleme nüüd käinud umbes kuu aega Külli A3 trennides. See sai alguse tegelikult ühest lihtsast õhtusest sörgist Erguga, kui me läksime maneeži juurde, et lihtsalt mõnda harjutust ja kontakte teha. Tuli välja, et seal oli samal ajal teiste treening ning meid võeti ka kampa. Seega oleme me nüüd käinud salatrenne tegemas eriti kõvade ässadega.
Küllil on alati A3 rajad, mille kõik algul läbi jooksevad ning peale seda harjutatakse üksikuid keerulisemaid lõike mitut moodi. Meil on seal päris raske, sest takistused on väga lähestikku ja me pole veel nii osavad, et kõike õigesti teha. Lisaks pole me harjutanud näiteks kauguse hüppamist, mis on tihti radadel sees. See on meie jaoks paras pähkel. Samas oleme mõndade asjadega üllatavalt hästi hakkama saanud.


13. okt ja 20. okt
Harjutasime kõvasti kontakte ja väikeseid lõike. Maneežis on meil kontaktidega natukene probleeme, sest ruumi on vähem ja ma saan vähem liikuda ning seetõttu võtab Erk ka hoo maha ja ei võta õiget ala asendit vaid jääb ühe sammu võrra varem seisma. See käib tegelikult "sitaks" närvidele. Lohkvas sai ta kõigega juba päris hästi hakkama, aga üle pika aja uude kohta tulles (maneež) on kõik põrmustatud.

12. okt.
Taaskord oli pühapäeval suurem koolituspäev. Seekord viis seda läbi Keida.
Plaanis oli läbida 17 takistusega rada, kuid algul panime paika, et harjutame jupi kaupa. Lõpuks jäimegi neid lõike harjutama, sest mitmed kohad olid päris rasked. Raja joonist seekord ei ole, kuid on olemas mõned Heleni tehtud videod.

8. okt.
Peale esmaspäevast traumat (koerasport on ohtlik!!!!, eriti just puhkehetkel) otsustasin siiski trenni minna. Lootsin, et juhul kui ma joosta ei saa, siis äkki Stefi teeb Erguga ise trenni. Kohale jõudes selgus, et treeneril olid kummikud ja tuli ikkagi ise joosta. Õnneks olin ma põlve verevarustuse piisavalt kinni tõmmanud, et väga hull ei olnudki ja järske pöördeid ei teinud.
Trenniks oli siis A0 rada (15 takistust) ja maneežis sees. Seekord oli rajal ka kott, mida tükk aega polnud harjutanud. Üldiselt oli päris raske liiva peal joosta ja koer väsis lõpus nii ära, et hüppas vahepeal otse tõkkesse ja kündis siis kõhualusega maad, sest tahtis saagu mis saab edasi joosta. Kuna ma olin ka pisut ettevaatlik oma jala pärast, siis mitmel korral unustasin ära, kus ma rajapeal olema peaks. Lisaks ei tulnud meil üks sirgest tunnelisse minek välja, mis ajas minul juhtme kokku.
Harjutasime ka mitut moodi "mine" käsklust, et Erk saaks aru järjestikuste tõkete võtmisest, mis on ühel sirgel. Sirgeks oli siis kott-tõke-tõke. Sellega peame ikka kõvasti veel vaeva nägema.

6. okt.

Eile jõudsime trenni tsipa hilinemisega, aga väga suurt lugu sellest polnud. Esmaspäeviti toimuvad need Lohkvas. Üllatuseks olime trennis ainult neljakesi ning seetõttu said kõik rahulikult harjutusi teha.
Kuna meil oli laupäeval Christa Savolainen'i treening/koolitus, kus harjutasime mõningaid uusi võtteid, siis tegime nendega proovi ka oma põhitrennis. Lisaks mõõtsime aega, et võrrelda, kui kiired erinevad pöörded on. Kuidagi hämmastavalt hästi tuli meil enamus harjutusi välja. Võibolla mõjutas seda hommikune kahe poole tunnine jalutuskäik mõtete kogumiseks.

Mõningad asjad, mida me siis tegime. Harjutused olid iseenesest Seppo Savikko A3 raja lõigud, mida me läbi proovisime (1-5 takistused ja 5-8 takistused). Kogu rada ma väljatooma ei hakka, tegin oma modifikatsioonid ja parandused sisse. Skeemidel on natuke näidatud, mis pidi jooksime. Punase "plönni" kohapeal peaks olema koerajuht. Kolmel esimesel joonisel võtsime 1-5 takistused. Esimesel harjutusel tegime ümber 4 tõkke esimese tiiva. Teisel korral tegime ümber tagumise tiiva ja mina pidin jääma kogu aeg tagumise tiiva juurde. Saatsin koera tagant ning tõmbasin Ergu vasaku käega üle tõkke ja saatsin kohe tunnelisse. NB! seda me harjutasime Christa koolituses laupäeval. Kolmandal juhul saatsin Ergu ümber 4 tõkke tagumise tiiva ja tõket võttes tegin eestlõikamise ning saatsin tunnelisse. Sellel juhul jääb koerale pisut ette. Juhul kui ei vaataks koera ning usaldaks teda, siis oleks võimalik ise kiiresti ümber esimese tõkketiiva minna ja koer saaks tulla peale tõket hästi tiiva lähedalt.

Järgnevalt harjutasime takistusi 5-8. Algul tegime 6. tõkkel parema käega vastuvõtmist ja kohe ka sellega hüppele saatmist ja edasi tavaliselt. Lihtsalt võtsime koera 7. tõkkele minnes vasakule käele (eestlõikamise stiilis). Teisel korral proovisime 6. tõkkel sülepöörde/valsi moodi ja edasi 7. tõkkele minnes pidime väikese kaare tegema, et peale hüpet koer õigele tunneliotsale juhatada. Oluline oli keha asend.

20. aug.

Mõned Natalja koolituse videod.

16.05.
oi eile me olime nii tublid! lihtsalt.

4.04.
minu aru ei võta, kuidas mõni koer saab olla ühel päeval nii viisakas ja intelligentne, teisel aga täielik imbetsill ja jobukakk? kolmapäeval käisime Pippini ja ühega veel uuel platsil harjutamas. niisama - tunnelid ja tõkked ja "ala". Erk lõugas kogu aeg ja nii kõvasti, et ma ise ka ennast ei kuulnud kui ma talle käsklusi hüüdsin. mõnda kombinatsiooni tegime 4-5 korda ja korra tegi õigest, järgmisel korral aga jooksis jälle haukudes täiesti suvalt.... ja õhtul kodus ei mäletanud muki käsklusi "pikali", "seisa" ja "sitsi" mida vähemalt paar kuud on juba harjutatud.
eile trennis aga kukununnu ja kuulas ja mõtles ja tegi õigesti. hammustas mul pöidla peaaegu otsast, aga noh see oli kogemata.

24.03.
Käisin eile üle pika aja trennis, paus andis tunda - käsklused läksid sassi ja mina olin uinamuina kuidagi. Tegime ühte uut liigutust: koer tuleb vasakut kätt olevast tunnelis ja vaja saata kella 2 suunas olevasse tunnelisse, tõmbad parema käega risti enda eest vasakult paremale. Koerad said sellisest liigutusest üllatavalt hästi aru.
Ja eile juhtus selline värk, et me Erkiga jooksime teineteist jalust :P Või vähemalt tema jooksis mulle jalgadesse ja mina plartsatasin selili. Eks tema arvates oli see juhm perenaine muidugi keset teed ees, aga noh, pehme liiv ja nalja kui palju!

10.03.
Kuidas Erk kotti kinni jäi :)
Eile jooksime Külliga jälle õues. Muru oli kohati üsna libe, nii et ma täiega kaalun oma o-ketside jalgapanekut järgmiseks korraks. Ma siiani pelgan kogu aeg, et astun pitsule nende naeltega käpa peale, aga tundub et koer ei trügi nii varba alla.
Pärast maneežis tegime tõke-tõke-kott-tõke-tunnel, kus peale kotti pidi koer kohe vasakule pöörama. Esimene kord läks Erk otse ja siis pidi teda veidi tagasi kutsuma, teine kord ta arvas et on kaval ja pöörab vasakule juba koti sees :P Aga see pagana koti saba on pikk ja koer vist seal sees kuidagi aktiivselt sebis ka, nii et natuke kinni ta igatahes jäi. Aga ei hullu, tegime uuesti ja väga ilusti.
Minu meelest me kiike võiksime juba suurema kolksuga teha, kõigil koertel on juba see Külli sülle kõndimine selge.

21.02.
Vastupidiselt katastroofilisele eelmisele neljapäevale, oli pühapäeval, kolmapäeval ja neljapäeval trenni teha lausa lust. Jah, ka kolmapäeval, siis tegi Stefi algajatele eraldi trenni. See oli väga hea, koeri oli vähem ja saime rahulikumalt harjutuste üle mõelda ja küsida. Üle väga pika aja tegime Erkiga "ala", see oli tal suurepäraselt meeles ja ta tegi ilusti. 
Suhteliselt suurepäraselt teeb ta ka "oota" enne starti. Ma panen ta istuma ja saan ise õigesse kohta valmis minna. Selles me oleme kindlasti grupis kõige paremad! :P
Eile oli nii, et käisin ise kell 17 massaažis ja mõtlesin, et ilmselt koeratrenni ei lähegi. (Sest peale massaaži voolab mul veri ehmunult lihastesse ja aju verevarustus on kehvavõitu. Pea käib ringi ja uimane ja silmad ei fokusseeri.) Aga otsustasin, et lähen ikka trenni ja harjutan rada vähe-joostes. Jee right, onju! Esimesed asjad võib-olla õnnestuski teha nii, et koer jooksis ja mina tsipake kõndisin. Aga eks rajad läksid trenni jooksul pikemaks ja ma ise ka rohkem indu täis, nii et ma ikka täiega jooksin lõpuks. Ja hästi jooksin! Tunnen, et olen kiituse ära teeninud küll :P Koer tegi nii, nagu mul vaja oli!
Muidu, kolmapäeval sain ma trennis vigastada :P Tõmbasin ära küljelihased, ei saagi aru kuidas täpselt. Mina, kes ma harjunud muidu joostes tundide kaupa vaikselt tiksuma, olen päris rahul et agility's sellised kiired lühikesed sutsakad on. Natuke nagu fartlek, mis arendabki just kiiruslikku vastupidavust. Eks näis, mis mul sel suvel 10 km ajad on... :)

7.02.2014
Kuna Marko on nüid mitu kuud Soomes, jooksen ise (Helen) mukiga. Eilne trenn läks suht hästi, soojenduse ajal oli mul rihma otsas koer kes arvas et elueesmärgiks on tirimine, pärast aga saime ilusti üldse ilma rihmata platsil liikuda.
Harjutused olid juba peaaegu agility moodi - tunnelid ja tõkked erineva nurga alt ja erinevas järjekorras. Kõike pikem harjutust oli: tunnel, tõke eest paremalepööramisega, tunnel, tunnel, tõke eest tagasikeeramisega (valss), tunnel, tunnel, tõke tagant vasakulepööramisega, tunnel. Hullult palju jooksmist. Seda harjutust tegin ma ühel hetkel kahe koeraga, sest Pippin tõmbas oma rihma katki just siis kui Erk jooksis. Parimad sõbrad aga teevadki ju kõike koos :P Ma ei lasknud end häirida ja juhtisin Erk'i kenasti raja lõpuni, mis sest et Pippin ka ennast tunnelitesse trügis.
Stardiootamine läheb meil väga hästi, Erk istub ja ootab kuni ma eemalt "läks" ütlen ja siis alles liigub (Saara ka kiitis, et meil tuleb see hästi välja).
Oma tüüpilist tunnelisuus passimist tegi ta ainult 1 kord trenni lõpus, selgelt oli näha, et ta oli väsinud ja veidi tüdinud. Vastu haukus ka ainult 1 kord, siis kui oma jooksujärjekorda oodates tegime ajatäiteks "keeruta".